Kui ennist võis Neinar Seli huvide konflikti küsimuse taandada eetikale, milles moraalikompassita orienteerumine on keeruline, et mitte öelda võimatu, siis nüüd on olukord sootuks teine. Küsimuse vastus on taandunud mõistetavamasse praktika keelde.

Nimelt jäävad Seli otsuse tõttu huvide konflikti mitte lõpetada spordialaliitudel saamata sajad tuhanded eurod. Et need rahavood taastada ei ole muud võimalust, kui Neinar Seli peab vähemalt ühelt toolilt tagasi astuma - kas Tallinna Sadama nõukogu esimehe või Eesti Olümpiakomitee presidendi ametist. Kuna viimane ei tule suure tõenäosusega kõne alla, siis valida on esimene.

Kõige loogilisem oleks olnud, kui Seli lõpetanuks töö sadamas juba varem. Kõrvalvaatajale jääb arusaamatuks, miks on Selil vaja jätkata nimetatud ametis. Tegu on poliitilise ametikohaga, mille oleks võinud täita ükskõik kes teine Reformierakonna poliitik ning sponsorrahad Seli juhitavasse EOKsse oleks samuti endiselt laekunud.

Kõik võidavad (win-win) olukorra asemel valis Seli hoopis kõik kaotavad (lose-lose) stsenaariumi. Tekkinud huvide konflikt kahel toolil istudes tekitas olukorra, kus Tallinna Sadam sai kaela kriminaalasja ja EOK jäi ilma sponsorrahadest. Ebaõnnestumiste eest võiks vastutuse võtta eelkõige juht. Nii võibki väita, et Seli on läbi kukkunud nii sadama- kui ka spordijuhina. Ühtlasi avas Seli pandora laeka ehk arutelu selle üle, kas riigifirmad peaks üldse sporti toetama või peaks maksumaksja raha killustatuse asemele liikuma siiski ühtselt riigieelarvest. Mõistlik on ikkagi viimane.

Kuigi valiku tegemiseks on parim enne aeg lootusetult möödas, annab ühteist veel parandada. Spordijuhina jätkamiseks peaks Seli loobuma jonnakast küüntega sadamatooli külge klammerdumisest ning keskenduma Eesti spordi arendamisele. Rahavoo taastumiseks oleks see esimene, kuid väga oluline samm.