MKM siseturu asekantsler: Miks me ei osta internetist

Eesti showbusiness’i kohta on öeldud, et meil on küll show, aga mitte business’i — niisamuti on kahjuks Eesti e-kaubandusega, meil on e-lahendused, aga mitte kaubandust selle taga.

Tänavu valminud e-kaubanduse raporti järgi on peamised e-ostlemist pärssivad tegurid seotud tarneprobleemide ja üldise usaldamatusega e-kaubanduse vastu.

Eesti on e-kaubanduse vaatevinklist ääremaa ning kuigi paljud Euroopa ettevõtted tarnivad oma kaupa Põhjamaadesse, jääb Eesti nende trajektoorilt kõrvale. Samas ei ole see probleem piisav õigustamaks meie madalaid e-ostlemise näitajaid võrreldes Euroopa keskmise ning eriti veel Põhjamaadega. Eestis omab e-ostlemise kogemust 23% 16-74.a. elanikkonnast. Vastav Euroopa keskmine näitaja on 45% ning e-kaubanduse tippude Rootsi ja Taani elanikest on internetti ostude tegemiseks kasutanud üle 70% (vastavalt 73,9% ja73,4%). Allikas: Digital Agenda Scoreboard.

Kui Eesti poleks maailma mastaabis edukas e-riik, võiksime suhtuda nende numbrite võrdlusesse üsna stoilise rahuga. Eestlastele ei meeldi järjekorras seista ega paberitega ühest ametkonnast teise joosta. See on ebamugav ning seega eelistame pigem kodus diivanil või tööl vabal hetkel oma asjatoimetused e-teenuste kaudu kiirelt korda ajada. Üle 90% pangatehingutest sooritatakse läbi Internetipanga, rohkem kui 94% deklareerib oma tulumaksu elektroonselt. Lisaks on meil digiretsept, digiallkiri jne. Selle valguses tekitab hämmingut Euroopa keskmisest ca poole kehvem tulemus e-ostlemise vallas. Arvestades, et neti kaudu ostmise peamisteks plussideks on laiem kaubavalik ning sageli soodsam hind, tekib küsimus, kas need argumendid ei olegi eestlaste jaoks olulised? On ju ütlus, et rikkus pole häbiasi.

Jättes emotsioonid kõrvale ning analüüsides tänast situatsiooni kaine mõistusega, tuleb möönda, et pea kõik e-maailmaga seotud probleemid taanduvad kokkuvõttes usaldusele ja teadlikkusele. Võiks ju nii taanlaste kui ka rootslaste käest küsida, miks neil igapäevases äritegevuses niivõrd vähe (kui üldse) digitaalset allkirja kasutatakse. Teeb see ju äritegemist oluliselt lihtsamaks ja efektiivsemaks. Põhjus on üks ja see sama — puudub piisav usaldus.

Sama on eestlastel e-kaubandusega. Meedias leiavad kajastamist peamiselt negatiivsed juhtumid ning oma rolli mängib kindlasti ka avalik sektor internetiturvalisuse kampaaniatega. Kui lisada siia tihti arusaamatuks jääv kauba lõpphinna kujunemine (eelkõige transport + maksud) ning meie e-kaubanduse ääremaa staatus, siis on vähene usaldusprotsent arusaadav.

Samas maailm areneb. USA-s on e-kaubandus ülipopulaarne, sest kaup suudetakse kätte toimetada heal juhul juba samal päeval ning halvimal juhul järgmisel päeval. On täiesti normaalne, et ka igapäevast toidukaupa ostetakse Interneti teel. Hind on soodne ja protsess mugav.

Eesti suure tõenäosusega lähiaastatel nii kaugele ei jõua. Kui mahekaup välja jätta, siis toidu ostmiseks Interneti kaudu puudub üldjuhul motivatsioon. Nurga taga asuvas poes ise tomatit käega katsumas käia on ikka õigem. Aga muu e-ostlemisega võiks eestlane arenguhüppe teha küll.

Appi tuleb siinkohal ka Euroopa Liit, kes on seadnud eesmärgiks e-kaubanduse kasutajate osakaalu kasvu EL-is keskmiselt 50%-ni. See omakorda võimaldab ka „ääremaadel“ paluda tuge enda paremale pildile seadmiseks. Piiriüleselt pakutavate teenuste hulk ja tarnekiirused ei pea olema nii head kui suurtel turgudel nagu Ühendkuningriik või Saksamaa, aga nad võiksid olla sama head kui Soomes.

Kui siia juurde lisada meie logistikaettevõtete aktiivne töö välisturgudel Eesti nähtavuse suurendamisel ning riigi panus üldises teadlikkuse tõstmises, sh e-kaubanduse positiivsete aspektide rõhutamises, siis on isegi lootus, et jõuame ehk Euroopa keskmisele tasemele aastal 2016.