Leedu ajakirjanik paljastab, kuidas tuntakse Maxima suuromanikku kodumaal
Leedu kahte oma ala tähte – miljardäri ja löömameest – ühendab sarnane kihk peitu pugeda. Üks kõnealustest on kikkpoksija Remigijus Morkevičius ja teine ärimees Nerijus Numavičius, kirjutas Leedu ajakirjanik Ramūnas Bogdanas Leedu Delfis.
Esimene lõi jalaga pähe tütarlast, kellele ei meeldinud, et poksiringi staar tema tagumikku käperdas. Kinnivõetud kangelane ei vaevunud kuude viisi ohvrilt vabandust paluma ega teda kordagi külastama, kuni viimaks kohtusaalis teist keelt rääkima hakkas. Ei tea, kas need sõnad olid mõeldud alandatud neiule, kellel tekkis pärast seda sündmust hirm avaliku ruumi ja inimest ees, või hoopis kohtuniku südame pehmendamiseks, sest too langetab otsuse. Sportlane käitus mitte võitleja, vaid lihtlabase löömamehena.
Umbes neil päevil, mil Remigijus Morkevičius sai Kaunase kohtus oma vabanduse välja pahvatatud, toimus Riias Maxima kaupluse katusevaring, milles hukkus 54 inimest ja paljud said vigastada. Rohkelt valu, kuhjaga kaastunnet ja rida küsimusi.
Küsimusest hoone omaniku kohta üritab Maxima kõrvale põigelda, kuid peagi selgub, et mitme ettevõtte sildi taga seisab härra miljardär Nerijus Numavičius. Ta seisab kaugel, tumma ja nähtamatuna just nagu riiukukk Remigijus Morkevičius. Tugevasti kokku surutud huuli ei suuda paotada ei tütarlapse pisarad ega laibad Maxima poe sildi all.
Sellised võitlevad ja võidavad alati. Siis neile plaksutatakse, neid kadestatakse ja nende ees kummardatakse. Nad on superstaarid. Ent seal, kus tuleb mängu inimlik soojus, kus ei oodata mitte võitu, vaid mõistmist ja ühtsustunnet, osutuvad nad teovõimetuks ja julmaks nagu väikesed lapsed. Superstaarid muutuvad inimeste silmis antikangelaseks.
Vilniuses käib ringi legend, et Maxima kassapidajad peavad töötama mähkmetes, sest nad ei tohi tööpostilt lahkuda. Tunnistajad teavad rääkida, et Riias kokku varisenud Maxima kassapidajatel olla pärast signalisatsiooni käivitumist keelatud lahkuda enne, kui juhtkond annab selleks loa. Leedulaste mähkmemüüdid said lätlastele kohutavaks reaalsuseks, kus pidi töötama seni, kuni katus kaela sajab. Mõni kaubanduskeskuse väiksem müügipunkt sulges end. Vahest just tähelepanelikuma käitumise pärast ei olegi need pisemad kasvanud nii suureks kui Maxima, kes lubab endale töötamist nii häiresignaali üürates kui ka katusele aeda rajades.
Kui anonüümne isik teatab pommist, evakueeritakse kõik inimesed, ehkki pommiähvardus osutub haruharva tõeks. Kui signalisatsioon üürgab, aga suitsu ei paista, otsustavad Zuolitūde Maxima turvatöötajad ja juhatajad, et viga on häiresüsteemis. Kui heidame pilgu eeskirjale, millest juhindub kõrgem juhtkond, mõistame suurema vaevata, miks kaubanduskeskuses niimoodi toimiti.
Müüdid on rahva looming, mis kajastab ühiskonna kogemust läbi kunstilise prisma. Õigusteta ja ärakasutatava inimese võrdlus Maxima kassapidajaga on Leedus muutunud kõnekäänuks (ei tea, miks küll ei kasutata võrdluseks teiste poekettide töötajaid). Just miinimumi eest rassivate inimeste mass on aidanud varanduse kokku tassida nokkiva nupuga noormeestele, keda kutsutakse Vilniaus prekyba „kümneliseks". Mäletan, kui nad avasid Leedus enneolematu poe, mille parkla oli katusel. Tõsi, hiljem oli selle Mindaugase tänava Maximaga probleeme ja seda tuli parandada, kuid Vilniaus prekyba tõi Leetu tõesti terve rea uuendusi, mis tunduvad nüüdisajal, nagu need oleksid alati olemas olnud.
Nad lõid särama ELi liikmesuse referendumil, kui pakkusid pudeli õlut või paki pesupulbrit kõigile, kes hääletavad Euroopa poolt. Seejärel võtsid nad ette strateegilise energiaprojekti, mis käib üle jõu ka kõige nutikamatele kaupmeestele. Tuumajaama ehitus lõppes enne, kui oli jõudnud alatagi, kuid mehed tulid loost välja puhtalt ja priske rahakotiga - odavalt ostetud Ida Jaotusvõrgud müüdi riigile pärast ümber hindamist kallimalt. Vaatamata teenistusele pudenes VP kümneline meeskond pärast edukat tuuma-Džomolungma vallutus-imitatsiooni laiali. Miljoneid oli nii palju, et vennad Numavičiused saavad nüüd vaid kohtu teel välja selgitada, mis kellele kuulub. Kus on raha, seal ei ole tunnetele ruumi. Kohtuasjas figureerib ka kahe venna isa.
Läti varingu järel demonstreeris sõbralikkust Maxima endine juht Ignas Staškevičius, kes esines riigitelevisiooni saates „Dėmesio centre". Endise ja vaid väikeaktsionärina kaitses ta igati kõiki ohje enda käes hoidvat Nerijus Numavičiust.
Saatekülalisele tundus täiesti loomulik, et kaubanduskeskus Akropolis ei jätnud kohe pärast õnnetust oma ostlemispidu ära, sest kasumlik demostratiivkampaania ei ole tema sõnul festival. Küsimusele, mida ta tegi Riias, vastas mees, et toetas endiseid kolleege, kohtus muude tuttavatega, avaldas kaastunnet, julgustas ja soovis jõudu. Selektiivne sõbralikkus - mitte sõnagi neist, kes hukkusid varisenud katuse all, ega inimestest, kes neid koju ootama jäid. Taas meenub kikkpoksija Morkevičiuse kurtmine, kuidas ta on spordis nii palju saavutanud ning nüüd teda ainult materdatakse kingavarguse ja nokauti löödud tüdruku pärast.
Samas vaimus andis BNS-ile intervjuu ka Vilniaus prekyba valdusettevõtte juhatuse esimees Inga Biveinytė: „Kuidas te saate öelda, et kedagi ei evakueeritud? [...] Miks seda oleks pidanud tehtama?" Agressiivne kaitse, kalgid loogilised mõttekäigud ja mitte raasugi südant. Kui haidel oleks oma ohvritest kahju, ei püsiks nad elus. Aga hoidku jumal ujumast nendega samas akvaariumis. Olen kuulnud endiste töötajate pajatusi Vilniaus prekyba erilistest oskustest pigistada inimene tühjaks kui sidrun ja seejärel minema visata. Henry Ford mõtles välja konveiersüsteemi, kus higi voolas ojadena, kuid ta alustas tänu sellele autode seeriatootmist.
Näikse, et keegi Maksima ladvikust Vilniuses ei näinud mõtet kohale sõita ja hukkunute lähedastele kaastunnet avaldada. Vähemalt ei olnud sellest midagi kuulda. Staškevičiuse sõnul käitus ta nii, nagu süda sellistes situatsioonides käsib.
Kannatanutele lubati miljon raha. Kui aga Läti ütles, et võtab raha vastu ja jagab seda vähehaaval orbudele kuni nende täisealiseks saamiseni, siis Maxima keeldus Läti ajakirjaniku sõnul kategooriliselt raha käest andmast. Sellised omadused tegid nad rikkaks, sellised omadused neid ka hukutavad, kui neilt oodatakse rahaga mõõdetamatut inimlikkust. See ei ole aga meie maailmas kaugeltki erand: Läti kaupmehed tõstsid küünalde hinda kohe, kui nõudlus nende järele pärast Riia tragöödiat kasvas.
Maksima Latvijaga kaheksa aastat töötanud avalike suhete agentuur P.R.A.E. teatas avalikult, et ei saa enam töötada ettevõttega, mille juhtkond demonstreerib oma sõnavõttudega täielikku ükskõiksust Läti ühiskonna vastu. Agentuuri šokeerisid Inga Biveinytė ja Maxima Latvija juhi Gintaras Jasinskase arrogantsed avaldused. Isegi Läti president Andris Bērziņš rääkis sel teemal Leedu president Dalia Grybauskaitėga.
P.R.A.E. tegi kohe pärast tragöödiat ettepaneku tunnistada ruttu süüd ebaturvalisuse pärast, võtta moraalne vastutus ja koostada plaan, mis vastaks ühiskonna huvidele. Maxima grupi keskstaap keelas igasuguse tegevuse selles vallas.
Kuidas nad saavad endale varju heita, kui nende kohal kõrgub vaid taevas? Et Vilniuse ostukeskuse Akropolise kõrvale künka otsa saanuks kerkida sümboolselt kogu linna kohal domineeriv staabi pilvelõhkuja, pidi oma heakskiidu andma ka tagasihoidlik Nerijus Numavičius. Imperaatorlikele kavatsustele küll luba ei antud, kuid selleks, et endas seesugust tähtsusetunnet kanda, ei ole luba tarvis.
Kaunase kesklinna püstitatud Akropolis hävitas sõjaeelset aega tähistava traditsioonilise kauplemise Laisvė alleel. Nüüd tuli välja, et Akropolise mitmekorruselise parkla päästis varisemisest hoone hiljem ära ostnud Saksa ettevõte, mis hakkas kohe tegelema selle ohutusega, sest ehituseksperdid olid sellele andnud kõhedust tekitava hinnangu.
Praegu, nädalavahetusel, mil ma seda artiklit kirjutan, arutavad P.R.A.E. ja Maxima, kas teevad edasi koostööd või mitte. Võib-olla saavutavad nad kokkuleppe ja võib-olla kuuleme esmaspäeval südant härdaks tegevat avaldust, et kõik töötajad on kui üks pere. Vale võib olla magus. On spetsialiste, kes teavad, mida, millal ja kuidas öelda, kuid see on nagu pimeda inimese talutamine - võid talutajale maksta, palju jaksad, aga ega sellest nägijaks saa, ainult muhke on vähem.
Kuidas nad saavad endale varju heita, kui nende kohal kõrgub vaid taevas? Et Vilniuse ostukeskuse Akropolise kõrvale künka otsa saanuks kerkida sümboolselt kogu linna kohal domineeriv staabi pilvelõhkuja, pidi oma heakskiidu andma ka tagasihoidlik Nerijus Numavičius. Imperaatorlikele kavatsustele küll luba ei antud, kuid selleks, et endas seesugust tähtsusetunnet kanda, ei ole luba tarvis.
