Kuigi vahetult tarbijale sellest suurt ei muutu - pikeneb vaid kontonumber ning otsekorraldusi asendab e-arve, kaasnes sellega ettevõtetele rida kulutusi. Tuli investeerida ettevõtte infosüsteemi, võtta kasutusele uus sõnumiformaat jms. Algusest peale on räägitud, et Eesti e-arengut arvestades tagurliku muudatuse kulud katavad ühel või teisel moel kliendid. Kas kaudselt ja varjatult, kus kulud liidetakse teenusele/tootele või otse ja läbipaistvalt, lisades mõne tasu kas ettevõtte poolt või pangas, on iseküsimus.

Jõulukuuni ei pööranud lõviosa sellele tähelepanu. Eestimaalaste teadvusesse tõi SEPA teravalt hoopis Elisa, kes võttis vastu „kliente marru ajava" otsuse maksustada iga e-postiga saabuv telefoniarve 60 eurosendiga. Soome ettevõtet võiks selle nurga alt isegi tunnustada. Elisa ei teinud midagi varjatult ega peitnud soovitud tulusid tarbija muude kulude alla, vaid tõi need üsna selgelt välja. Ettevõttele oleks märksa mugavam ja kasulikum olnud tõsta hindu ning korjata tulusid tasa, märkamatult ja läbipaistmatult. Tõstatub ju küsimus, kuidas teised ettevõtted plaanivad tehtud kulud tasa teenida? Kas varjatult? Tarbijate reageering Elisa suhtes on seda ülekohtusem, et seejuures suures plaanis ei muutunud ju midagi. Arveid saab täiesti tasuta vaadata nii ettevõtte iseteeninduskeskkonnas, pangas kui ka arved.ee keskkonnas. Enamgi, soovi korral on kliendil võimalik teenusepakkujat vahetada.

Nõustun, et Elisa hinnatõus ei pruugi olla piisavalt selgitatud, tundub ebaõiglane ning kindlasti on see ebameeldiv. Kuid siinsamas peitub teinegi põhjus Elisat tunnustada. Just ettevõte vastuoluline otsus maksustada e-arve väljasaatmine tõi SEPAga kaasnevad muudatused ka Eesti igapäeva. Tarbijate teadvusesse. Arutlustesse, mis siis ikkagi saab. Võib-olla ei olegi kõik must-valge.