Ja seda tõesti on. Pindmaa laob suursuguse rahulikkusega lauale oma seiklused keraamika müüja ja lillepoodnikuna, vorstitegija ja turismiarendajana, laskumata seejuures liigselt detailidesse, kuigi võiks, sest eks ole elus ka vastu pükse saadud. Kuid Pindmaa pole seda tüüpi mees, kes ka veel surivoodil rusikat taeva poole viibutaks ja kättemaksu tõotaks. Tema pilk on tulevikus ja meel olevikus. Loeb see, mis on täna nüüd ja praegu, sest nagu ta ise ütleb „võib see, mis täna äris ideaalne tundub, homme juba möödanik olla".

Õigepoolest võrdlebki ta äritegemist paksus võsas kirvega vehkimisega: „Kunagi ei tea, kuhu välja jõuame ja mis ees ootab - tähtis on teel olemine, otsimine-leidmine ja tipu poole rühkimine, kus tähtsaim on mitte kaotada silmist seda suunda, kuhu minna tahetakse." Loomulikult ei järgne sellisele väljaütlemisele loetelu sellest, kuhu on teel Pindmaa või kas ta on juba tipus. „Kui sa oled teel, siis sa ei tea, mis on tulemas. Sa saad seda alles pärast hinnata, et see periood oli minu elu tipphetk või see oligi see, kuhu ma rühkisin," filosofeerib ta.

Edasi lugedes saad teada, miks oli vallandamine Aigar Pindmaale  õnnelik hetk, mis ärid on ta üles ehitanud, millised on õppetunnid ettevõtlusest ning mis ta edasi plaanib.