Kuidas sa poliitiku ja alaliidu juhina suhtud riigiettevõtete kasutamisse spordi ning kultuuri rahastajatena? Kas hetkel on süsteem liiga palju poliitilistes tõmbetuultes?

Sport ja kultuur on alati olnud Eesti inimeste jaoks olulised ühiskonda liitvad ja edasiviivad väärtused. Paraku on mõlema valdkonna finantseerimine ebapiisav, mistõttu sõltutakse suuresti vabatahtlike ajalisest ja ka rahalisest panusest. Riigiettevõtete poolne tugi on siinkohal kindlasti vajalik, isegi hädavajalik. See aga peab toimuma selgetel ja läbipaistvatel alustel.

Eesti majandus on sama väike nagu ka meie riik. Klassikalises mõttes sponsorlusega saavad tihti tegeleda suured ja edukad ettevõtted. Sellisele kirjeldusele vastavad firmad on täna tihti riigi omanduses, mistõttu on ka arusaadav nendele laekuv suur sponsortaotluste arv. 

Tuleb mainida ka, et erasektoris kuulub väga suur hulk ettevõtteid välismaistele omanikele ning hiljuti läbitud masu periood ning jätkuvad püüdlused efektiivsuse saavutamiseks on olulisel määral vähendanud nende firmade valmisolekut sponsorlusega tegeleda. Loomulikult leidub siin ka meeldivaid erandeid.

Seega on spordi, eriti noortespordi, rahastamisel ülimalt oluline avaliku sektori toetus. Meie riigis on lähiajaloos päris mitmel korral üritatud läbi uute regulatsioonide ja määruste leida õiget mudelit, kuid nagu ka tänastest vaidlustest näha, siis pole seda veel leitud. 

Poliitikute töö üks osa ongi näha ühiskonna vajadusi ning otsida võimalusi nende rahuldamiseks, seega üldistatult öelduna on raske leida midagi halba selles, kui riigiettevõtted panustavad alarahastatud sporti. 

Kui aga leitakse, et selline praktika, kus iga riigiettevõtte saab ise otsustada kuhu panustab, on väär, siis tuleks rakendada ka ajakirjanduses kõlama jäänud ettepanekut, mille järgi riigiettevõtte kasumist eraldatakse teatud summa kultuuriministeeriumile sihtotstarbega sporti rahastada.

Teisalt teeb veidi muret, et kogu selle arutelu juures ei räägi erinevad osapooled reaalsest sportlaste poolt pakutavast reklaamiväärtusest, eeskätt tipp- ja saavutusspordi puhul. Minu arust suudab sport pakkuda ettevõtetele konkreetset reklaami- ja turundusväärtust, mis aitaks ettevõttel oma ärilisi eesmärke täita. Meil on mitmeid riigile kuuluvaid ettevõtteid, mis kulutavad miljoneid reklaamile. 

Tean oma kogemusest korvpalliliidus, et alaliit suudab olla ettevõtetele väga heaks partneriks turunduslike eesmärkide saavutamisel. 2012 aastal tellisime koostöös G4S-ga uuringu EMOR-lt, mille eesmärk oli uurida meie kolme-aastase koostöö tulemuslikkust ning tulemused olid positiivses mõttes üllatavad mõlemale osapoolele. 

Ligi 80% korvpalli jälgivatest inimestest teadis hästi G4S ja nende panust, kuid veelgi hämmastavam oli see, et 25% inimestest, kes väitsid end mitte olevat korvpalli jälgijad oskasid nimetada G4S ja korvpalli seost. See tähendab, et õigesti talitades suudab sport ettevõitteid turundusalaselt aidata paremini kui tavaline trüki või raadioreklaam. 

Eesti korvpalliliidu sponsor- ja reklaamituludest moodustavad valdava enamuse just sellisel põhimõttel sõlmitud kokkulepped ja riigiettevõtete poolt eraldatavad summad on olnud pigem erand kui reegel.