Mait Palts: kas peale laotav koorem on seda väärt?
Tegemist on aga eksliku arvamusega, mida ettevõtjad kindlasti ei ole esmase probleemina välja toonud. Peamist vastasseisu põhjustavad küsimused on siiski uue süsteemi jõustamisega ja edasise rakendamisega kaasnevad kulud.
Tõsi on see, et muudatuste jõustudes peavad need, kes täna tehingupartneri registrikoode ei kogu, seda tulevikus tegema hakkama. Ehk need peaksid jõudma arvetele automaatselt. Eks seegi võib olla teatud juhul kulu, kuid eeldatavasti mitte nii suur, et saaks arvukate ettevõtlusorganisatsioonide vastuseisu esile kutsuda.
Tõsi – registrikoodi nõudmisega seondub üks õiguslik probleem, mille osas veel ilmselt täit selgust ei olegi. Euroopa Liidu käibemaksudirektiivi kohaselt ei ole registrikoodi arve rekvisiitidena ette nähtud ja seega on küsitav, kas seda saab arvel nõuda. See vaidlus seisab tõenäoliselt alles ees ning ei saa välistada, et osaliselt võivad kavandatud seadusemuudatused seega direktiiviga vastuolus olevaks osutuda.
Kui registrikoodi ei peaks sellise vastuolu tõttu nõuda saama, oleme tõsise probleemi ees ja väga küsitav on kogu käibedeklaratsiooni lisa projekt. See on vaid üks näide võimalikest probleemidest, mille väljaselgitamiseks ja kõrvaldamiseks oleme juba idee teatavaks saamisest alates nõudnud riskianalüüsi koostamist, mida me tänaseni näinud ei ole. Käitumisviis mõeldud-tehtud ei ole selliste muudatuste puhul kohane.
Peamine probleem, miks ettevõtjad on KMD lisadeklaratsioonile ehk tehingupõhisele arvete deklareerimisel vastu seisnud, on ikkagi küsimus meetme proportsionaalsusest. Kas meetmega kaasnevad kulud ja ebamugavus ausatele ettevõtjatele kaaluvad üles kõik loodetavad positiivsed mõjud? Ettevõtjad ja ettevõtlusorganisatsioonid on leidnud, et ei kaalu. Tuntakse, et ausalt ettevõtjalt soovitakse veel üks nahk koorida, kui ta niigi näeb, et turul tegutsevad järjepidevalt nii pankrotimeistrid, arvevabrikandid, ümbrikupalgamaksjad, käibemaksupööritajad jne. Ja kõige hullem – nähakse, et nad on turgu solkinud juba aastaid ja teevad seda ka täna ning kahjuks ilmselt ka homme.
Muudatused toovad tööd ja kulu
Oleks ka vale öelda, et seadusandja ja maksuamet on käed rüpes istunud. Täna kasutatud autode turul toimuv on heaks näiteks, et see nii ei ole. Loodetavasti annab jätkuv tegevus sel ja järgmisel aastal eelarvesse juurde kümneid miljoneid maksuraha. Ka paar aastat tagasi kütusesektoris tehtud muudatused aitasid ausa turu toimimisele tublisti kaasa. Seda tuuakse täna igal võimalikul arutelul eduloona esile, kuid paraku on ka selle eduloo helk hakanud tuhmuma juba mõni aeg tagasi ja mahukad maksupettused on tagasi. Viimast tihti ei mainita.
Ausal ettevõtjal on aga jälle läinud raskemaks konkurentsi püsida, kui pettuste najal jõudu koguv äri näikse aina kasvavat. Nii palju siis sellest, miks ausal ettevõtjal on raske uskuda, et nüüd on leitud korraga imerohi, mis peaks maksupettused hävitama. Seda enam, et tema jaoks tähendab muudatuse rakendamine selget lisanduvat tööd ja kulu.
Kuludest. Kuna täiendava arvete deklareerimise idee ei ole enam uus, uurisime juba enam kui aasta tagasi kaubanduskoja liikmete käest, kui palju võiks sellise idee rakendamine maksma minna ning kui palju võiks kaasneda jooksvat lisatööd. Liikmetelt saadud tagasiside põhjal saime hinnangulised suurusjärgud teada ning esitasime need ka maksuhaldurile ja rahandusministeeriumile. Selgus, et suurematel ettevõtetel oleksid ühekordsed raamatupidamis- või finantsarvestusprogrammide arendamisega seotud kulutused suurusjärgus 2500-12 000 eurot.
Samas oli ka ettevõtteid, kellel see ulatuks 15 000 – 20 000 euroni. Arenduste teostamiseks ja lõppseadistamiseks arvati kuluvat 0,5 - 1 aastat. Oma töötajate aega ja töötasu kuluks ei arvestatud. Igakuised kulud oleksid seoses deklaratsiooni lisa esitamisega suurematel ettevõtetel 200-500 eurot. Mõnel juhul märgiti, et see võib ulatuda ka üle tuhande ja nõuda uute inimeste palkamist.
Läti näide ka kinnitab, et selline vajadus võib tekkida. Väiksemad ettevõtted arvasid, et raamatupidamisprogrammide arenduskulud jääksid hinnanguliselt 200-300 euro juurde, kuid see sõltub ka sellest, kes mida kasutab ning milline on leping programmi arendajaga ning kas programmi uuendatakse jooksvalt, st kas selle eest tasutakse jooksvalt litsentsitasu. Igakuised kulud seoses deklaratsiooni lisa koostamisega oleksid hinnanguliselt kuni paarsada eurot siingi.
Täna oleme kuulnud ka arenduspakkumistest, kus kirjas, et ajakulu süsteemide muutmiseks on 8 kuud ja maksumus 200 000 eurot Ka selle osas on valdkonna spetsialistid veel arvanud, et tõenäoliselt kulub aega rohkemgi (aeg = töötunnid = raha). Jah, need on ka ettevõtted, kus süsteemid mahukad, tehinguid palju. Kuid need on reaalsed kulud ja numbrid, mida näevad ettevõtjad.
Kui meil on umbes 72 000 käibemaksukohustuslast, siis saab nende algandmete põhjal igaüks kogukulu ise välja arvutada. Vaadake mitme nulliga summad tulevad! Vaatamata sellele, et kohustus rakenduks vaid siis, kui tehingupartneri lõikes on arvete kogusumma kuus ilma käibemaksuta üle 1000 euro, peavad deklaratsiooni lisa esitamiseks valmis olema kõik need 72 000 käibemaksukohustuslast.
Minimaalne, mida nad tegema peavad on see, et jälgida, kas mõne tehingupartneriga võib kuus tehingute maht tuhandet eurot ületada või mitte. Kogu see info on olnud juba ammu teada ning oleme on seda ka korduvalt selgitanud.
Eesmärgi ja kulu proportsionaalsusest
Proportsionaalsuse hindamine ei ole ainult juristide väljamõeldud trikk, kuidas panna seaduseelnõude väljamõtlejaid hindama, kas muudatus on ikka kohane või mitte. See on kohustus, mida põhiseadusest tulenevalt peavad kõik arvestama.
Põhiseaduse § 11 kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohus on märkinud, et proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse kontrollimisel tuleb käsitleda nii abinõu sobivust, vajalikkust kui ka proportsionaalsust. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest abinõuga, mis ei soodusta eesmärgi saavutamist.
Kui taotletava eesmärgi kas või osaline saavutamine ei ole konkreetse abinõuga võimalik, pole tegemist sobiva abinõuga. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise sama efektiivse, kuid isikut vähem koormava abinõuga.
Arvestada tuleb sellegagi, et suuremahulisemad käibemaksupettused pannakse toime piiriüleste tehingutega, millede avastamiseks käibemaksu deklaratsiooni lisast suurt kasu ei ole. Seega on täna jätkuvalt põhiküsimus – kas muudatus, millega soovitakse vähendada tänast umbes 270 miljoni suurust käibemaksuauku hinnanguliselt 30 miljoni võrra, pannes vähemalt 72 000 ettevõtjale väga selgelt rahaliselt hinnatavaid kohustusi (mitte ainult ühekordseid), mille suurus rakendamisel ületab kindlasti sellest saada loodetava kasu, on proportsionaalne meede või mitte? Seaduseid võetakse vastu aga ainult kooskõlas põhiseadusega.
