Mein Kampfi on maailmas müüdud kümneid miljoneid koopiaid. Raamatult saadav tulu oli oluline osa Hitleri varandusest, üks tema väheseid legaalseid tuluallikaid. Hitler ei elanud just tagasihoidlikku elu - ta omas esinduslikku Mercedeste parki ning mitmeid häärberid. Miljoneid teenis ta ka oma imago pealt, näiteks võttis ta tasu tema pildiga välja antud markide müügist ning poseerimise eest poliitilistel postritel. Selle maksis kinni riik.

Tänaseks on e-raamatud muutunud väga populaarseks ning "Mein Kampf" on selles nimistus päris tipus. 2014. aasta jaanuari seisuga on 1 dollarit maksev raamatu e-versioon esikohal Amazoni propaganda ja spini kategooria raamatute seas. See on veel mõistetav, kuid politoloogia kategoorias on see maailma suurimas e-poes lausa teisel kohal. Raamatu neti-populaarsust on võrreldud „50 halli varjundi" seeria omaga. Põhjuseks peetakse seda, et inimestel on mõlemat raamatut häbi lugeda. Kes siis tahaks lennujaamas, kohvikus või hambaarsti ooteruumis lugeda „Mein Kampfi" või „50 halli varjundit" tavaraamatuna. E-lugeri puhul ei saa keegi aru, mida sa loed.

Enne surma

1925. aastal välja antud raamat müüs esimesel aastal kõigest 9000 eksemplari, Hitler ei teeninud selle pealt midagi. Hitleri poliitiline tõus viis üles ka raamatu populaarsuse. 1930. aastal müüdi seda 55 000 koopiat. 1933. aastal, kui Hitlerist sai Saksa kantsler, tõusis number juba 850 000. Võimule tulles ostis valitsus ja jagas rahvale laiali 6 miljonit "Mein Kampfi" eksemplari. Pulmapäeval sai iga abielupaar raamatu tasuta. Tippajal teenis Hitler raamatu pealt miljon dollarit aastas. Näiteks 2012. aasta dollarivääringus oleks see summa 12 miljonit dollarit.

Hitleri enesetapu ajaks oli raamatut müüdud 10 miljonit eksemplari, mis, arvestades taas inflatsiooni, oleks talle 2012. aastal tähendanud 152 miljonit dollarit.

Kuni aastani 1939, mil Hitler kuulutati liitlasriikide poolt vaenlaseks, teenis ta "Mein Kampfi" pealt ka välismaist autoritasu. See sissetulek oli siiski tagasihoidlik. Pärast 1939. aastat võttis USA raamatu autoriõigused üle ning Teise maailmasõja lõpuks oli riik selle pealt teeninud 255 000 dollarit. See summa anti heategevuseks sõjapõgenike toetamiseks.

Raamat vabaneb autoriõigustest

Pärast Hitleri enesetappu 1945. aastal oleks selle miljonitesse dollaritesse ulatunud päranduse (ka "Mein Kampfi" autoriõigused) pidanud üle minema tema õepojale (täpsemalt Hitleri poolõe lapsele) Leo Raubalile. Mees aga keeldus igasugusest kokkupuutest selle teose ja sellelt teenitava rahaga. Seega läksid õigused Baieri liidumaale. Nemad omakorda keelasid raamatu väljaandmise Saksamaa pinnal. 2015. aasta 30. aprillil, 70 aastat pärast Hitleri surma, saab raamat aga autoriõigustest vabaks. Siis võib igaüks selle Saksamaa pinnal välja anda. Ei tea, kas leidub julgeid.

Sõja järel ostis USA pinnal raamatu väljaandmise õigused ettevõte Houghton Mifflin. Selle eest maksti valitsusele 37 000 dollarit. Järgneva 20 aasta jooksul teenis ettevõte sellega 700 000 dollarit, kuid nad andsid selle summa lõpuks heategevusse, kuna avalikkuse surve muutus liiga suureks.

Teistes riikides olid olukorrad erinevad. Suurbritannias oli "Mein Kampfi" väljaandmine 1945. kuni 1969. aastani keelatud. Hiljem aga suunati kogu raamatumüügist saadav tulu heategevuseks. Kusjuures oli keeruline leida neid, kes soovinuks raha vastu võtta. Teised riigid raamatu väljaandmist ei piiranud ning viimasel ajal on see saanud bestselleriks nii Rootsis, Indias kui Türgis. Ka nendelt õigustelt teenib Baierimaa, kes suunab selle ikka ja jälle heategevuseks.

Nagu juba mainitud, on ka Hitleri ise kaubamärk (margid, postrid jne.), mille õigused on Baierimaa käes. Ka sellest tulenev autoritasu suunatakse abivajajatele.

Senimaani on Hitleri sugulastel olnud võimalik autoriõigused enda nimele saada, kuid kõik on sellest keeldunud.