Intervjuu justiitsminister Pevkuriga: kiirlaenufirmad ei tohi tarbijalt nõuda ebamõistlikke lisakulusid
Ärilehele antud intervjuus kiirlaenude teemal möönab justiitsminister Hanno Pevkur, et sms-laenukontoreid ei motiveeri praeguseks tehtud seadusemuudatused neist kinni pidama. Samas kinnitab minister, et kohtuvaidlustes asub juba praegu kohus võlglasest tarbija ehk nõrgema poolele.
Justiitsministeerium on „ainuisikuliselt" kiirlaenufirmade ohjamises vastutav. Sellegipoolest pole me töötavaid lahendusi näinud, maksehäirete register on võlglastest pungil, viiendik Eesti tööealistest on või on olnud kiirlaenudega seotud. Miks juba tehtud regulatsioonid ei tööta ja miks seaduseid ei karmistata, kui probleem süveneb juba mitmendat aastat?
Olgu sissejuhatuseks öeldud, et laiemalt on finantsturu reguleerimine rahandusministeeriumi pädevuses. Kitsamalt tarbijakaitse ja konkurentsiküsimused aga majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi pädevuses. Justiitsministeeriumi pädevuses on karistusõiguslik ja lepinguõiguslik regulatsioon. Tasub meenutada, et justiitsministeeriumi eestvedamisel on juba krediidikulukuse suurus piiratud. Samuti on seadusega pandud laenuandjale kohustus kontrollida tarbija laenuvõimet ja anda laenusaajale lepingu kohta olulist infot. Tarbijakrediidilepingutes ei ole lubatud nõuda leppetrahvi, tarbijal on võimalik nõuda viiviste vähendamist.
Praeguses debatis oleme täiendavalt välja pakkunud näiteks krediidikulukuse ülempiiri vähendamise. Samuti oleme analüüsinud kõrvalkulude ehk sissenõudmiskulude piiramist ning vahekohtute kasutamise keelamist tarbija ja ettevõtja vahelistes vaidlustes, s.h ka kiirlaenu ehk tarbijakrediidi vaidluste puhul. Eesmärk on luua regulatsioon, mis ei lubaks tarbijalt nõuda ebamõistlikke kulusid näiteks võla tasumise meeldetuletamise kirja eest või muid sarnaseid tasusid.
Kiirlaenureklaamidest - kui karistusseadusesse tahtis tarbijakaitseamet reklaamiseaduse rikkumise puhul sisse kirjutada kuni 50 000 euro suuruse trahvisumma, siis kahanes see summa justiitsministeeriumis 10 000 euro peale. Miks?
Karistusseadustiku revisjoni eelnõuga tõstetakse kehtiv sanktsioonimäär tarbijakaitseseaduses kolmekordseks ehk 3200 eurolt 10 000 eurole. Arvestades, et eelnõu on hetkel parlamendi menetluses, jätkub debatt karistuste piisavuse üle Riigikogus.
Kuidas on lood vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega, sest sealgi sooviks tarbijakaitse trahve määrata, kuid praegu pole neil muud õigust kui teha ettekirjutus ja „näppu viibutada"?
Praktika on tõestanud, et ettekirjutus ei ole piisav meede sundimaks krediidiandjaid järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu olemegi karistusseadustiku revisjoni eelnõuga lisanud tarbijakaitseseadusesse väärteokoosseisu, mis käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmist. Selle järgi saaks tulevikus juriidilisele isikule vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes määrata rahatrahvi kuni 32 000 eurot.
Teised ministeeriumid on juhtinud tähelepanu, et tegelikult on vaja kiirlaenudega tegelemiseks jõulist poliitilist otsust, sest kõikide analüüside, ettepanekute, seaduseelnõude ja rakendusajaga läheb veel vähemalt 2 aastat, kuni mingi muudatus jõustub. Kas te ministrina ei arva, et peaksite tegema just poliitilise otsuse?
Kui vaadata teiste riikide kogemusi, eelkõige Põhjamaade või teiste Baltimaade, siis on kasutatud nii avalik-õiguslikke meetmeid kui ka eraõiguslikke meetmeid kiirlaenudega tegemiseks. Samas tunnistavad kõik riigid, et väga häid tulemusi ei ole kiirlaenuturu korrastamisel saavutatud. Näiteks Soome on seadnud kiirlaenult makstavale intressimäärale ülempiiri, kuid nende esialgsete hinnangute põhjal ei ole see oodatud tulemust kaasa toonud. Eks iga seadusandluse muudatus, mis juba tehtud või lähiajal tegemisel, on poliitiline otsus. Mittepoliitiline on aga see, kas ja kuidas näiteks tarbijakaitseamet neile antud õigusi kiirlaenufirmade ohjeldamisel rakendab.
Miks ei ole justiitsministeeriumil endiselt prioriteetide hulgas kiirlaenufirmade reguleerimise teema? Ja kui siiski on, siis kuidas see peaks välja paistma?
Kiirlaenufirmade tegevuse reguleerimine on kindlasti oluline teema ja nagu juba öeldud, on justiitsministeerium varasemalt korduvalt kiirlaenudega tegelenud ja seadusandlust korrastanud. Viimati eelmisel aastal, kui koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga valmisid seadusmuudatused, millega täpsustati vastutustundliku laenamise põhimõtet ja reklaamiseadust.
Täna usub kohus võlausaldajat, kui võlgnik ei tõesta muud - ehk needsamad vahekohtud, kiirmenetlused, tagaseljaotsused jms. Laenuandjal on väga lihtne raha kätte saada, eriti kui võlgnik ei ole vastutustundlik ja oma õigustes kindel (mida nad tavaliselt ei ole). Tegelikult on ju laenusaaja siin sotsiaalselt nõrgem pool, menetlusprotsess on aga laenuandja poole tugevalt kaldu. Kas loogika ei peaks olema aga vastupidine - võlausaldaja peaks tõestama, et talle ollakse võlgu?
See väide, et kohus usub võlausaldajat, ei ole korrektne. Juba praegu on tõendamiskoormus suures osas tarbija kasuks ümber pööratud või muul viisil lihtsustatud. Tarbijale tuleb anda ulatuslik lepingueelne info, mille alusel saab igaüks teha otsuse, kas laenu võtta või võtmata jätta. Laenust on tarbijal 14 päeva jooksul õigus taganeda. Taganemise korral peab tagasi maksma saadud laenuraha, kuid muid kõrvalkulusid reeglina maksma ei pea.
Ka kohtumenetluses peab kohus arvestama sellega, et tarbija on nõrgem pool. On tavapärane, et kohus vähendab viiviseid või suunab pooli kompromissile, mis on tarbijale soodne, kuid kohus ei saa inimest lihtsalt võlast vabastada.
Vaadates, kui suur osa rahvastikust on selle teemaga puntras, siis ei aita, kui mõelda vaid sellele, kuidas tulevikus olukorda parandada, vaid ka sellele, kuidas aidata neid, kes praegu on hädas. Kas justiitsministeeriumil on ka praegu hädasolijatele lahendust pakkuda?
Inimesed peavad eelkõige oma õigusi teadma. Kui näiteks laenuandja on kehtestanud ebamõistlikult suure intressi või muud kõrvalkulud, tuleb oma õiguste eest seista ja teada, et kohus on tänaseks teinud mitmeid kiirlaenudega seotud otsuseid, kus ebamõistlikud kulud on jäetud laenuandja enda vastutusele. Samuti on oluline oma finantsseisule adekvaatne hinnang anda ja vajadusel paluda abi nii võlanõustajatelt kui suhelda laenuandjaga. Kui laenu on võetud, on ju selge, et võetud laen tuleb ka tagasi maksta, aga kui laenuandja on rikkunud seadust, saab kohus aidata seda tuvastada. Alati on võimalik lisaks võlanõustajatele abi otsida ka näiteks riigi poolt pakutavast tasuta õigusnõustamisest. Nagu eelmisele küsimusele vastuses toodud, tasub samuti meeles pidada, et kui üldiselt on lepingulistes suhetes pooled võrdsed, siis kiirlaenudega seotud tehingutes on riik juba pannud laenuandjale oluliselt suuremad kohustused.
