Kui lähtuda peaministrile meelepärasest kuivast statistikast ja võtta mõõdupuuks Eesti sotsiaalkulutused, mis on viimase kümnendiga kasvanud meile pikas plaanis üle jõu käivas tempos, siis on Andrus Ansipi valitsemisaeg ilmselt läbi aegade kõige vasakpoolsem. Seda, veelkord, statistiliselt.

Tulemus on lühiajaliselt isegi positiivne, sest Eestis on praegu turvaline elada. Kuid seesama lühiajalisus teeb saavutatud edu näiliseks ning tulevik paistab pigem mustades toonides. Kui Andrus Ansip 2005. aastal peaminiametisse astus oli Eesti eelarve paindlik ja avatud. Kuigi 2006. aastaks oli fikseeritud kulude osakaal eelarves kasvanud 61 protsendini, sai valitsus vastavalt oma prioriteetidele ning riiklikele vajadustele suunata ja muuta eelarvet 2/5 ulatuses.

Ansipi lahkumiseks märtsis 2014 on Eesti eelarve paindlikus kadumas. Fikseeritud kulude osakaal eelarves on kasvanud ligi 75 protsendini. Enamgi. Ajal, kui Eesti majandus vajaks ka riiklike ideid ja paindlikke lahendusi majanduse elavdamiseks, tüürib eelarve aina rohkem lukku. Rahandusministeeriumi ennustusel kasvab fikseeritud kulude maht lähiaastatel üle 77 protsendi, mis tähendab, et Andrus Ansipi valitsusaja järel saavad tulevased poliitpõlved igal aastal vajaduse korral ümber suunata ainult veidi rohkem kui viiendiku eelarvest. Paindlikus on vähenenud ligi kaks korda kahelt viiendikult ühele.

Seejuures ei ole kasvanud kulutused suunatud mitte arengusse ega innovatsiooni, vaid on valdavalt seotud sotsiaalkuludega. Hoolekanderiigi poole kalduv riik võtab seadustega enda kanda aina rohkem ja tihti üle jõu käivaid kohustusi. Kaalukaim näide on pensionisüsteemi üleminek, mis neelab lisaks sihipäraselt korjatud sotsiaalmaksule tänavu 363 miljonit eurot muude valdkondade arvelt. Viimase kolme aasta peale teeb see ligi miljard eurot. Arutelu, rääkimata visioonist lahenduste osas puudub, kuigi selle tulemusel kubiseb Eesti eelarve aukudest, mille lappimiseks otsitakse meeleheitlikult vahendeid eelkõige ettevõtjate arvelt.

Ilmekad näited on riigikohtus tagasi pööratud (põhiseadusvastaseks kuulutatud) kaevandamise ja veekasutustasude liigkiire tõstmine, mille tulemusel pidi valitsus maksma ettevõtjaile tagasi 4,8 miljonit eurot. Või presidendi poolt välja kuulutamata jäetud käibemaksu seaduse muudatus, mille tulemusel oleks kõigile 1000 eurot ületavatel arvetele kehtestatud nn tehingukontroll. Otsused, mis võivad olla iseenesest mõistlikud on teostuselt kiirustatud praagid. Selge märk tupikust, kuhu on end mängitud.

Et eelarvet vähemalt näiliselt tasakaalus hoida on sisuliselt riigistatud töötukassa reservid. Nii on töötukindlustusest saanud sisuliselt riigimaks. Ja ikkagi on eeskujulikust eelarvest tuleval aastal puudu peaaegu 56 miljonit eurot ja ületuleval veel ligi 60 miljonit. Rahandusminister Jürgen Ligi on juba saatnud ministeeriumidesse laiali kärpeplaanid.

Nimetatud kitsaskohad teevad tulevastele peaministritele valitsemise raskeks järgneval kümnendil. Olukord on küll hull, kuid õnneks mitte lootusetu.