Eiki Nestor: kaotame pensioniea
Ennetähtaegne vanaduspension on lahenduseks eelkõige neile, kellel on jäänud pensionipõlveni mõned aastad ja samal ajal ei ole neil enam võimalik tööl käia. Valdav osa neist on valinud selle tee seetõttu, et neil õieti polegi olnud mingit muud võimalust ega valikut. Seega tuleks neile need võimalused luua.
Olen täiesti kindel, et ka pensionieelikud oleksid tööturul jätkuvalt aktiivsed, kui võimalused hüvise saamiseks töötuskindlustusest oleksid laiemad. Paljude töösuhe on ju otsa saanud sellisel moel, et võimalust hüvise saamiseks polegi ! Kuna ravikindlustuse seisukohalt erinevust ei ole ega saagi olla, siis valitaksegi ennetähtaegne pension, mis oma suuruselt on reeglina madalam, kui võimalik hüvis töötuks jäämise korral. Töötuskindlustusest hüvise saajate ringi laiendamise nullimise üks tulemus ongi suurem ennetähtaegsete vanaduspensionäride arv. Olen veendunud, et inimesed ise oleksid huvitatud tööturul kaasa lööma, sest tean nii mitutki ennetähtaegset vanaduspensionäri, kes seaduse järgse vanaduspensioni ea saabudes on läinud uuesti tööle. Ehk siis valmisolek oli olemas, aga võimalust polnud.
Asjaolu, et väga paljud inimesed ei tööta vanaduspensioni eani, ei ole iseloomulik ainult Eestile. Töökoha või tervise kaotuse tõttu jäävad inimesed tööturult kõrvale ka varem. See teadmine näitab eelkõige seda, et mõiste „pensioniiga" ise on ajale jalgu jäänud, kuna ei vasta tegelikule elule. Inimeste tervis ja oskuste vastavus tööturu olukorrale on väga erinevad. Seetõttu oleks ka meil viimane aeg üle minna paindlikule pensionieale. See tähendaks inimese enda otsust, millal ta pensionile jääb ning ühtlasi selle pensioni suuruse seotust selle otsusega. Mida hiljem, seda kõrgem, kui varem, siis väiksem. Olgu öeldud, et näiteks kogumispensionide väljamaksmisel me sellega arvestame, aga esimese samba pensionide juhul mitte.
