Lasse Lehis: pärandi maksustamine nagu hasartmäng

Riigikohtu veebruarikuine lahend pärandvara müügi maksustamise kohta tuli paljudele pärijatele rõõmusõnumina. Maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis kirjutab liidu ajakirjas MaksuMaksja, et siiski on terve hulk küsimusi veel õhus.

Pikka aega valitses Eestis teadmine, et kuigi meil pole pärandimaksu kunagi kehtestatud, toimib tulumaks teatud olukorras pärandimaksu asendajana, sest pärandina saadud vara loeti tasuta saaduks (soetamismaksumus on null), mille tulemusena läks kogu vara müügist saadud tulu peaaegu täies ulatuses maksustamisele (maha sai arvata vaid pärandi vormistamisega ja müügiga seotud kulud, nagu näiteks notaritasu, riigilõivu, maakleritasu). Põhimõtteliselt lähtuti eeldusest, et pärand ja kinge on samaväärsed tehingud, millega üks füüsiline isik annab oma vara tasuta üle teisele isikule ning sel viisil toimuv rikastumine maksustatakse tulumaksuga siis, kui tasuta saadud asi on „rahaks tehtud“.

Hiljutine riigikohtu lahend keeras senise arusaama pea peale. Tuli välja, et erinevalt kinkimisest ei ole pärimine võõrandamistehing, vaid tegemist on õigusjärglusega, mille käigus lähevad pärijale koos asjadega üle ka kõik õigused ja kohustused. Riigikohus pidi kujundama seisukoha küsimuses, kas õigus vähendada tulumaksuga maksustatavat tulu vara soetamismaksumuse võrra on isikuga lahutamatult seotud õigus, nagu näiteks aumärk või kodakondsus. Riigikohus leidis, et ei ole lahutamatult seotud, mis tähendab, et vastupidise erisätte puudumisel läheb soetamismaksumus pärijale üle.

Riigikohtu lahendi mõjud

Esimese asjana tuleks selgitada Riigikohtu otsuse mõju nendele maksumaksjatele, kes on deklareerinud tulu ja maksnud tulumaksu.

Maksukorralduse seadusest tulenev aegumistähtaeg tagastusnõude esitamiseks on kolm aastat. See tähendab, et 2013. aastal saadud tulu ei pea deklareerima, aga varasema kolme aasta (2010, 2011, 2012) eest esitatud tuludeklaratsioone saab parandada. Parandusdeklaratsioon tuleb esitada paberkandjal ning kindlasti tuleb kohe lisada pärandaja soetamismaksumust tõendavad dokumendid (müügileping, maksekorraldused jne), sest ilma nendeta ei võeta kedagi maksuametis jutule. Seega tuleks alustada sellest, et välja selgitada, kui suur soetamismaksumus varal üldse oli ja kas tõendid selle kohta on olemas.

Praktikas puudutab Riigikohtu lahend eelkõige lähemas minevikus ostetud vara, millel on arvestatav ostuhind. Rublade või erastamisväärtpaberite eest ostetud vara, ise ehitatud või omandireformi käigus tagasi saadud varal soetamismaksumus puudub või on ametlikke vahetuskursse arvestades pigem sümboolne ega vääri dokumentides tuhnimist (näiteks 1980. aastal tasutud 10 000 rubla on praegu väärt 63,91 eurot).

Kuigi konkreetne kohtuasi puudutas kinnisasja, käib Riigikohtu tõlgendus loomulikult ka muud liiki vara kohta (nt väärtpaberid). Väärtpabereid võib see isegi rohkem puudutada, sest kui kinnisasja müügil said ka pärijad rakendada maksuvabastusi (kui nad kasutasid maja või korterit pärast pärandi saamist ja enne müüki oma elukohana), siis väärtpaberite puhul on ainus erand võimalus kasutada investeerimiskontot (st lükata maksukohustuse aeg tulevikku).

Kas ka maksuvabastused lähevad üle?

Riigikohtu lahendile järgnenud uudiste ja kommentaaride tulvas tõstatati ka küsimusi, millele me ei leia vastust kohtulahendist ega ka MTA juhendist.

Kas ka tulumaksuseaduses sätestatud maksuvabastused lähevad pärijale üle? Eelkõige puudutab see küsimus omandireformi käigus tagastatud või EVP-de eest erastatud vara. Minu vastus oleks, et lähevad küll üle. Kuna pärimine ei ole võõrandamistehing, siis säilitab tagastatud või erastatud vara oma staatuse ka pärija omandis. Selline loogika peaks samuti paremini vastama eesmärgile, et omandireformi käigus saadud vara esimene müük on maksuvaba — siin ei tohiks ju olla vahet, mitmes põlvkond selle vara rahaks teeb.

Mis aga puudutab vara kasutusotstarbega seotud maksuvabastusi (nt elukohana kasutatud kinnisasi), siis tingimus, mis peab olema täidetud vara võõrandamise hetkel, on see, et pärija peab hakkama ise pärandina saadud maja või korterit elukohana kasutama, vastasel juhul kaotab ta maksuvabastuse õiguse. Kui pärandaja oleks oma eluajal lõpetanud maja või korteri elukohana kasutamise ja pärast tükk maad hiljem selle maha müünud, oleks ta samuti pidanud tulumaksu maksma.

Praktikas vajab kindlasti lahendamist küsimus, kui kiiresti peab pärija tegema valiku — kas võõrandada saadud kinnisasi või asuda seda elukohana kasutama. Mõistlik oleks lähtuda sellest, et kui pärand müüakse vahetult pärast pärijale üleminekut, tuleks tehingut maksustada nii, nagu oleks pärandaja ise selle kinnisasja müünud oma surma päeval (st lubada pärijale maksuvabastust põhjusel, et pärandaja kasutas kinnisasja oma surmani). Võib muidugi oletada, et maksuhaldur hakkab taoliste „sõbralike“ lahenduste suhtes ilmutama mõningat tõrksust.

Mis saab edasi?

Kuna Riigikohtu lahendis vihjatakse, et erisättega saab õigusjärglusest erandeid teha ja soetusmaksumuse üleminekut välistada, siis võib oletada, et peatselt see erisäte kuhugi ka tekib. Aga oleks see nii lihtne!

Esiteks vajab lahendamist küsimus, millisest ajahetkest erisäte rakenduks. Selge see, et tagasiulatuvalt seda jõustada ei saaks, aga näiteks 1. jaanuaril 2015 jõustuva piirangu puhul jääks siiski lahtiseks, kas see tähendab pärast nimetatud kuupäeva toimuvat võõrandamist või pärast nimetatud kuupäeva toimuvat pärimist.

Järgmisena tuleks avada diskussioon küsimuses, kas tulumaks kaudse pärandimaksuna on sellisel kujul õigustatud. Kuna Riigikohtu otsusele eelnenud praktika baseerus juhuslikult tekkinud tõlgendusel, ei ole meil tegelikult kunagi toimunud arutelu, kus oleks saanud juhtida tähelepanu mõningale juhuslikkuse momendile pärandi maksustamisel. Asi on selles, et sugugi mitte kõik pärijad maksid tulumaksu. Maksustamine sõltus pärandina saadud vara liigist ja nii pärandaja kui ka pärijate käitumisest. Kinnisvara puhul oli võimalus saada maksuvabastusi, vallasvara müük oli reeglina alati maksuvaba, väärtpaberite müük jällegi alati maksustatud, raha saamine igal juhul maksuvaba. Omaette probleemipundar on maksukohustuste täitmine pärimismenetluse käigus ja täpse ajahetke määramine, millest alates tuleks tulu omistada pärijatele.

Nüüd, kui seadusandjal peaks tekkima soov sõnaselgelt seadusesse kirja panna tulumaks kaudse pärandimaksuna, tuleb kindlasti tagada kõikide pärijate võrdne kohtlemine ja jätta välja „hasartmängumaksu“ ehk juhuslikkuse moment maksustamisel. Samuti peaks sel juhul kaaluma, kas „kaudse“ pärandimaksu puhul tuleks rakendada samu põhimõtteid, mis on au sees nendes riikides, kus kehtib „otsene“ pärandimaks. Teisisõnu — maksustamine peaks sõltuma pärijate sugulusastmest ja pärandvara suurusest. See osa pärandvarast, mis oli juba pärandaja eluajal pärijate kasutuses või mille loomisel pärijad osalesid, peaks jääma maksuvabaks. Kuidas seda aga tulumaksu puhul rakendada?

Tuletame ka vanu asju meelde

Kindlasti kasutame võimalust ja palume seadusandjal ennast kurssi viia veel mõne probleemiga, millest oleme ka MaksuMaksjas aastaid kirjutanud.

Nõue, et maksumaksja peab kinnisasja kasutama kuni võõrandamiseni enda elukohana, on liiga jäik. Maksuvabastus peaks kehtima ka siis, kui maja või korter seisis enne müüki tühjana, kui seda kasutas omaniku lähisugulane. Samuti ei tohiks maksuvabastus olla piiratud eluruumiga, vaid peaks laienema iseseisva kinnisasjana registreeritud abiruumidele (parklakoht, garaaž, panipaik, abihoone jne).

Kõige lihtsam viis oleks taastada kunagi 90. aastatel veidi aega kehtinud reegel, mille kohaselt sai maksuvabalt müüa iga kinnisasja, mis oli maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta. See peaks olema piisav, et vältida maksuvaba äritsemist, kuid lahendaks samas üsna lihtsalt kõik probleemid rublaajal soetatud või ehitatud kinnisvaraga, mis mingil õnnetul põhjusel ei olnud enne müüki enam elukohana kasutusel. Lugedes teemakohaste uudiste kommentaare, tundub, et „kahe aasta“ reegel paistab igati rahva õiglustundega kokku minevat, sest paljud inimesed paistavad olevat veendunud, et selline reegel kehtib ka praegu. Sarnaseid maksuvabastusi rakendatakse ka paljudes teistes riikides.

Samuti oleme juhtinud tähelepanu, et ka väärtpaberite maksustamine ei pruugi alati nii väga õiglane olla. Juriidiliste isikute aktsiate ja osade turuhinda kujundab nende kasum, mida teatavasti maksustatakse peaaegu kõikides maailma riikides tulumaksuga. Seega kujutab aktsiate või osade müügist saadud tulu maksustamine endast tegelikult kõige ehedamal kujul topeltmaksustamist ning see ongi põhiline argument, miks paljud riigid vabastavad pikaajaliselt hoitud suuremate osaluste müügitulu füüsilise isiku tulumaksust.