Euroopa positsioon on võrreldes varasemate analoogsete potentsiaalsete gaasikriisidega 2006. ja 2009. aastal tunduvalt tugevam. Pärast Nord Streami gaasijuhtme valmimist 2012. aastal jõuab vaid 50 protsenti gaasist Euroopasse läbi Ukraina. Varem oli see suurusjärk 80 protsenti.

Venemaa gaasi Loode- ja Kesk-Euroopasse tarnitakse enamasti Nord Streami kaudu – Venemaalt Saksamaale, ja Jamali-Euroopa torujuhtme kaudu – Venemaalt läbi Valgevene ja Poola Saksamaale.

Vene gaasi impordiliidril Itaalial on mitmeid alternatiivseid võimalusi, sealhulgas import Loode-Euroopast või Põhja-Aafrikast. Türgi võib olla pisut rohkem mõjutatud, kuid Türgil on lihtne suurendada veeldatud maagaasi importi. See pole küll sama odav, kuid täiesti arvestatav valik.

Ka neil riikidel, kes saavad valdava osa oma gaasist Venemaalt, on omad „turvapadjad“ olemas. Kuigi Bulgaaria ja Tšehhi saavad suure protsendi oma gaasist Venemaalt, on neil mõlemal mitme kuu jagu varusid. Kõige suurema riskiga on Kreeka ja Rumeenia, kes saavad poole gaasivarudest Venemaalt ja kel pole paraku ka arvestatavaid varusid.

Aruande kõige suurem „kullatükk“ järeldus: see oleks Venemaale lihtsalt rahaliselt vägagi kahjulik, mistõttu tõenäosus, et Venemaa gaasikraanid kinni keerab, on väiksem kui kunagi varem.

Vaata Vene gaasitransiidist sõltuvuse tabelit siit.