Ettevõtjad Jürgen Ligile: autode käibemaksustamise muudatus on rakendamiseks kõlbmatu
Ärileht avaldab rahandusministeeriumile saadetud kirja täismahus.
Eelnõu sisaldab palju ebaselgeid kohti, millele huvigrupid juhtisid tähelepanu juba eelnõu eelmise versiooni puhul, kuid koostajad ei ole esitatud märkusi sisuliselt kommenteerinud ega eelnõu täpsustanud või seletuskirja täiendanud. Sellest tulenevalt koostasime rea küsimusi, millele palume Rahandusministeeriumil eelnõu menetlemise käigus vastata.
Kokkuvõtvalt on eelnõul meie arvates järgmised puudused.
Praegu kehtiv süsteem on paindlikum ning lihtsamalt rakendatav, sest ettevõtja jaoks kehtivad kõikide maksude kohta samad reeglid – kui töötaja teeb ametiautoga tööga mitteseotud sõite, makstakse kõik maksud sama maksubaasi ja ühtse metoodika alusel, samuti on kõikide maksude jaoks ühesugune töö- ja erasõitude tõendamise kord. Eelnõu muudab käibemaksu arvestamise korra oluliselt erinevaks, mis aga suurendab lisaks maksukoormuse tõusule ka ettevõtjate ning maksuhalduri halduskoormust. Mõistlikum oleks säilitada praegune süsteem, aga muuta maksubaasi arvutamise aluseid, sidudes nii erisoodustuse kui omatarbe väärtuse auto hinnaga.
Uue maksustamise korra kohaselt tekib käibemaksuga topeltmaksustamine kõikidel ettevõtjatel, kes kasutavad ametiautosid ettevõtluses vahemikus 50-99%, sest sisendkäibemaksu lubatakse maha arvata vaid 50%. See tähendab sisuliselt seda, et keskmisest kallimate autode puhul hakkab käibemaks osaliselt asendama erisoodustuse tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Muudatusest võidavad kõige rohkem avaliku sektori ametiautode kasutajad, sest erisoodustuse väärtused jäävad samaks ning täiendavat käibemaksukohustust võrreldes praeguse korraga ei teki, kui avaliku sektori üksus ei ole käibemaksukohustuslane.
Topeltmaksustamise vältimiseks teeme ettepaneku kaotada nendel ettevõtjatel, kes hakkavad uue korra järgi sisendkäibemaksu maha arvama 50% ulatuses, kohustus maksta tulumaksu ja sotsiaalmaksu sõiduauto erisoodustuselt.
Praegu kehtiva korra eelis on see, et see võimaldab arvestada sõiduauto kasutamise korra muutusi, sest maksud arvutatakse igakuiselt. Käibemaksuseaduse muudatuse kohaselt tuleks ettevõtjatel edaspidi kohe auto soetamisel maksta riigile pool käibemaksust, mis muudab auto soetamisel 10% kallimaks. Samas ei saa eeldada, et autot kasutatakse kogu kasutusperioodi jooksul umbes 50% ulatuses tööväliselt. See proportsioon võib aja jooksul erineda väga suures ulatuses, mistõttu on praegu kehtiv igakuine maksustamine õiglasem. Kavandatav uus regulatsioon võimaldab vaid kahte varianti – sisendkäibemaksu mahaarvamist 50% või 100% ulatuses, praegune kord võimaldab maksud arvutada läbitud kilomeetrite alusel.
Eelnõus ette nähtud erandid, mille korral on ettevõtjal õigus rakendada täies ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamist, on sõnastatud selliselt, et neid on praktiliselt võimatu rakendada. Eelnõu koostajad on ka hoidunud selgituste ja täpsustuste tegemisest ning ignoreerinud ettevõtjate arvukaid küsimusi. Sellist käitumist võib tõlgendada kui soovi jättagi erandi säte illusoorseks ning tekitada ettevõtjates ebakindel olukord, mis sunniks neid loobuma erandi rakendamise soovist. Kuna tulumaksu ja käibemaksu arvestuse reeglid hakkavad erinema, siis võib juhtuda, et maksuhaldur tõlgendab sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise fakti kui tõendit, et sõiduautot tuleb maksustada ka erisoodustusmaksudega, kuigi tulumaksuseaduse kohaselt selleks kohustus puudub.
Uus maksustamise kord võib mitmes aspektis suunata ettevõtjaid ebamõistlikule käitumisele,
sest mitmel juhul toob suuremate kulutuste tegemine endaga kaasa väiksema maksukoormuse.
Näiteks võivad ettevõtjad loobuda ametiautodest ning hakata kasutama taksot või rendiautot,
töötaja võib endale soetada ametiauto kõrvale teise auto tööväliseks kasutuseks, autode
läbisõit suureneb tühisõitude võrra, et viia autot töötaja kodust eemal asuvasse parkimiskohta.
Kavandatavad muudatused ei pruugi muuta õiguskuulekamaks neid maksumaksjaid, kes
kuritarvitavad praegust maksustamiskorda ning soetavad sõiduautosid maksuvabalt valdavalt
erakasutuseks, kuid kindlasti suurendab seadusemuudatus nende ettevõtjate maksukoormust,
kes kasutavad ametiautosid väljaspool ettevõtlust väga väikeses mahus, kuid siiski sellisel
määral, et nad ei suuda (või ei ole kindlad, et suudavad) maksuhaldurile ära tõendada
sõidukite eranditult ettevõtluse tarbeks kasutamise. Niinimetatud ühe-mehe-firmadel on
oluliselt lihtsam fabritseerida tõendeid sõiduauto ettevõtluses kasutamise kohta ning jätkata
kas tulevikus täieliku maksuvabastuse nautimist.
Kuna maksuhaldur peab ka edaspidi kontrollima sõidukite tegelikku kasutust, siis ei vähenda
seadusemuudatus maksuhalduri halduskoormust ega muuda lihtsamaks maksupetturite
paljastamist. Kuna uus maksustamise süsteem tekitab palju ebakindlust, siis maksuhalduri
efektiivsus hoopiski väheneb (vajadus koostada juhendmaterjalid, nõustada maksumaksjaid,
koolitada oma töötajaid jne). Eelnõu jõustumise lühike aeg vaid süvendab neid probleeme.
Eelnõu koostajad ei ole arvestanud maksumuudatuse majanduslike mõjudega. Siinkohal
tuletame meelde 2009. aastat, mil erisoodustuse maksubaasi kahekordistamine ei toonud
kaasa loodetud maksulaekumiste suurenemist. Eelnõu koostajate tähelepanu on juhitud
mitmetele massiliselt levinud legaalsetele ja illegaalsetele võimalustele tuua Eestisse
sõiduautosid ilma Eestis käibemaksu maksmata.
Ettevõtjatele ei ole ka vastuvõetav eelõu autorite retoorika, milles üritatakse vastandada
ettevõtjaid ja palgatöötajaid ning luua ettevõtjatest negatiivset kuvandit. Sõiduauto on
enamike ettevõtjate jaoks vältimatult vajalik töövahend ning nagu iga teise töövahendi
soetamisel tuleb tagada sisendkäibemaksu mahaarvamine. Igasugune töövahendite täiendav
maksustamine sunnib ettevõtjad kas tõstma toodete hinda või leidma kokkuhoidu mujal
(näiteks palgakuludes).
Leiame jätkuvalt, et kui valitsuse soov on tõsta autokasutajate maksukoormust näiteks
eesmärgil kaasata lisaraha teehooldusse või keskkonnaprojektidesse, tuleks asju nimetada
õigete nimedega ja kehtestadagi Eestis automaks. Praegusel kujul soovitakse sisse seada
varjatud automaksu, sest „eratarbimise“ sildi all hakatakse tegelikult suuremalt jaolt
maksustama sõiduautode kasutamist töövahendina.
Kui riik soovib maksustamise kaudu mõjutada ettevõtjaid vähendama autokasutust ning
eelistama odavamaid ja säästlikumaid autosid, siis peaks riik meie arvates alustama avaliku
sektori autopargi koomaletõmbamisest ning ametnike erakasutuses olevate sõiduautode
kõrgemast maksustamist. Leiame, et maksumaksja rahast palka saavad ametnikud peavad
igasuguse erisoodustuse ise oma palgast kinni maksma, sest riigiasutuste poolt makstavad
erisoodustusmaksud on lihtsalt maksumaksja raha ringikeerutamine.
Seadusemuudatus on kavandatud jõustuma 1. juulist 2014, mis on ebamõistlikult lühike aeg, sest seaduseelnõu ei ole veel Riigikogu menetlusse antud. Ettevõtjalt ei saa nõuda, et ta hakkaks tegema ettevalmistusi uue seaduse rakendamiseks enne, kui Riigikogu pole seadust vastu võtnud. Arvestades, et paljud tööandjad peavad hakkama oma autopargi kasutust ümber korraldama (nt pikendama, lõpetama või ümber vormistama rendilepinguid, asendama ametiautosid töötaja isikliku autoga, korraldama ümber parkimist, sõidupäevikute pidamist), ei saa nii lühikest jõustumise aega kuidagi aktsepteerima.
Seaduseelnõu mitmed sätted on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võivad seetõttu osutuda põhiseadusevastasteks. Näiteks mõjutab uus kord pikaajalisi kasutuslepinguid, mille sõlmimisel tegid ettevõtjad arvestusi tol ajal kehtinud maksustamisreegleid silmas pidades.
Kõige suurem õiguslik probleem peitub sättes, mille kohaselt juhul kui sõiduautot ei kasutata kaheaastase perioodi jooksul eranditult ettevõtluse tarbeks, tuleb vähimagi kõrvalekalde ilmnemisel korrigeerida tagasiulatuvalt kogu perioodi sisendkäibemaksu ning tasuda lisaks maksuvõlale ka intressi ja tulumaksu ning riskida muudest maksuvõlglase staatusega kaasnevate ebameeldivustega. Nii karm säte võib praktikas lõppeda sellega, et ettevõtjad lihtsalt ei julge sisendkäibemaksu maha arvata, kuigi neil on selleks õigus. See vaid kinnitab meie arvamust, et tegemist on varjatud automaksuga – valitsuse eesmärk ei ole maksustada autode erakasutust, vaid lihtsalt sõiduauto omamist kui sellist.
Rahandusministeeriumile saadetud küsimused leiab Eesti Maksumaksjate Liidu kodulehelt siit.
Arvamuse on allkirjastanud
Eesti Väike - ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA);
Eesti Maksumaksjate Liit (EML);
Eesti Turvaettevõtete Liit (ETEL);
Eesti Laevaomanike Liit(ELL);
Eesti Turbaliit;
Eesti Raamatupidajate Kogu (ERK);
Eesti Liisingühingute Liit;
Autode Müügi -ja Teenindusettevõtete Eesti Liit(AMTEL)
