Miks me ei julge anda noorele suurema õiguse ja ka vastustuse oma tuleviku kujundamise osas? Seda on võimalik teha juhul, kui õppimise “pearaha” oleks igal üliõpilaskandidaadil personaalne ning liiguks koos temaga. Soovi korral saaks noor siis nö “oma rahaga” ka välismaale kõrgharidust omandama minna, leides vajadusel ise juurde võimaliku puudu jääva osa. Nii suureneks eeldatavasti ka huvi õppetöö kvaliteedi vastu. Üliõpilane on sellisel juhul oma alma mater’i vastu nõudlikum. See tõstab aga omakorda kindlasti kõrghariduse kvaliteeti. Vastasel juhul võib kergesti tekkida olukord, et ülikoolide esmane mure on õppejõududele piisava ja kindla töö tagamine, mitte üliõpilastele parima võimaliku hariduse pakkumine.

Sarnast põhimõttelist muutust elab hetkel läbi Eesti ja kogu Euroopa Liidu meditsiinisüsteem. Mõned aastad tagasi lepiti ELis kokku, et alates 2013. aasta sügisest liiguvad riiklikud haigekassa vahendid koos patsiendiga. See tähendab, et patsiendil on suurem õigus otsustada, kus ta riiklike vahendite eest raviteenust ostab – Tallinnas, Tartus või maksab oma taskust natuke juurde ja läheb ravib end Stockholmis. Meditsiinisektoris tehti selline muudatus just selle pärast, et patsiendil oleks rohkem õigusi ja ka vastustust ning raviasutused tõesti pingutaksid kvaliteetse teenuse pakkumisel. Tõsi, paljud riiklikult rahastatavad suurhaiglad on selle arengu vastu, kuid usun, et meditsiinis on patsiendi vabaduse ja õiguste kasv pöördumatu trend.

Vaadates teemale laiemalt, on viimasel kümnendil paljud arenenud riigid liikunud kõrghariduses kulude jagamise ja üliõpilaste finantseerimisse kaasamise suunas. Seda teevad isegi Skandinaavia riigid. Kõrghariduse finantseerimismudelid on olulised nii sotsiaalse õigluse kui ka hariduse kvaliteedi tagamise seisukohalt. Vähekindlustatud ja töökatel noortel peab olema võimalik õppida tasuta, vasematele makstakse toetusi, parimatele stipendiumi ja prioriteetsetele erialadele esitavad riigid tellimusi. Kõik, kes soovivad, saavad rahakoti paksusest sõltumata õppida.

Sama areng võiks minu arvates toimuda ka Eesti kõrgharidusmaastikul. Usun, et kui vähemalt osaliselt liiguks raha koos üliõpilasega, saab ka kokku leppida, kuidas näeb finantseerija ehk riik kõrgkooli lõpetaja osalemist kohalikul tööjõuturul. Pole ju mõtet igavesti Soomele tasuta arste ja õdesid koolitada. Hetkel finantseeritakse riigi poolt kõrgkoole ning üliõpilasel puudub igasugune kohustus finantseeringu taastootmiseks läbi kohalikul tööjõuturul osalemise. Seega on üliõpilaselt ära võetud vastutus kõigi maksumaksjate poolt finantseeritud kõrghariduse osas, sest tema ainsaks kohustuseks on semestris vajalike ainepunktide saavutamine. Samuti pole noorel õigust paindlikult otsustada, millest kõrgharidust ta riigi toel soovib. Tööandjad on aga mures, et kõrgkoolilõpetaja haridus ei vasta nende vajadustele ja paljudes valdkondades, nagu näiteks meditsiinis, töökäsi lihtsalt napib. Miks me ei võiks seda olukorda muuta?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid