Reguleerimist peavad mõistlikuks nii Eesti Pank kui ka majandusministeerium. Märtsis andis valitsus justiitsministeeriumile ülesande alustada vastavate seaduste väljatöötamist.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna juht Tea Danilov tunnistas, et suure tõenäosusega jääb kiirlaenu võtnud inimeste arv siiski 140 000-150 000 vahele. Ent ministeeriumil puuduvad täpsed andmed, sest kiirlaenu andvate ettevõtete kohta pole ülevaadet ning nende tegevuse üle puudub igasugune kontroll.

Kui Danilov hakkas mullu suvel selle teemaga tegelema, koguti infot ettevõtete kohta kõigepealt Google’i otsingumootorit kasutades ning seejärel majandusaasta aruandeid lugedes. Et eelmise majandusaasta aruannete esitamise tähtaeg pole veel saabunud, ei oska keegi öelda, kui suure mahuga kiirlaenuturg tegelikult on. Arvatakse, et 2012. aasta lõpus oli turu maht umbes 120 miljonit eurot. Samuti pole päris täpselt teada, mitu ettevõtet sellist teenust üldse pakub. Hinnanguliselt moodustab kuue suurema kontori osa 50% turumahust.

Kiirlaenude tagasi maksmisega jääb hätta hinnanguliselt kolmandik klientidest, tunnistavad nii Danilov kui ka Eesti Pank. Just need vähemalt 35 000 inimest ongi kõige suurem murekoht, sest kiirlaenude viivsed akumuleeruvad kiiresti, sageli lisanduvad sissenõudmiskulud. 200eurose kiirlaenu võtja võib koguni oma kodust ilma jääda.

“Kiirlaenude sihtgrupp on keskmisest madalama haridusega inimesed, nende seas on palju töötuid, aga ka töövõimetuspensionäre, miinimumpalgaga töötajaid, pensionäre,” sõnas Danilov. “Need on inimesed, kel pole piisavalt finantsvaldkonnaalast teadlikkust. Nende sissetulekud on väiksemad ja nad lähevad kergemini ahvatluse teele, mõeldes, kas siis nemad ei võikski endale midagi lubada.”

See viib sageli veel suuremate toimetulekuraskusteni. Inimene, kes võttis laenu näiteks puhkusereisiks, kuid ei suutnud seda tagasi maksta, seisab silmitsi arestitud arvetega või isegi sellega, et võlgade katteks müüakse maha tema kodu. See kõik tõukab inimesi omakorda varimajandusse, kus arveldatakse sularahas ning saadakse ümbrikupalka, usub Danilov.

“Hooliv ühiskond nii ei tee. Peaksime üritama mitte jätta vaeseid ja väeteid hätta ega tõrjuma ühiskonnast välja,” sõnas Danilov. “Sageli ei ole see suisa lollus, mis ajendab laenu võtma, vaid ühiskondlik surve lubada endale asju. Eestis valitseb väga suur edukultus.”