MTA pressiesindaja Uku Tampere selgitas Ärilehele, et vaidlus sai alguse sellest, kui MTA tuvastas maksumenetluse käigus, et Nordea panga Eesti filiaal on saanud regulaarselt Soome peakontorilt tegutsemiseks rahalisi vahendeid ja tagastanud neid muuhulgas Eestis teenitud kasumi arvelt.

„Kuna filiaali sisse toodud varade summa ületas väljaviidud varade maksumust, võimaldas see panga Eesti filiaalil tekkinud tulumaksu tasumise kohustust määramata ajaks edasi lükata. Pankade puhul toimubki maksuhalduri hinnangul vara sissetoomine ja vara väljaviimine enamasti laenulepingutega ning neid ei käsitleta omakapitali sissemaksete ega väljamaksetena,“ rääkis Tampere.

Kahes esimese kohtuastmes väljus vaidlusest võitjana maksuamet.

„Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus jätsid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kaebuse rahuldamata. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Esimeses ja teises astmes ei tekkinud ka küsimust, kas tegu oli Nordea poolt kasumi jaotamisega või mitte, mõlemad osapooled said kasumi jaotamisest ühtemoodi aru,“ selgitas Tampere asjade käiku.

Riskid realiseerusid

Märtsikuus nentis MTA peadirektor Marek Helm Ärilehele, et suurte maksuvaidlustega on alati seotud ka suured riskid, kuna selliste puhul kannab ettevõte raha, mille üle vaidlus käib, MTA ettemaksekontole, kus see hakkab intressi koguma. Kui ettevõte saab kohtus võidu, makstakse summa talle koos intressidega välja. Üks selline näide on Sylvesteri vaidlus, mille MTA kaotas ja riik pidi intressidena välja maksma summa, mis oli võrreldav prokuratuuri aastaeelarvega.

„Meil on praegu käimas suured maksuvaidlused, kus oleme kahes esimeses astmes võitnud ja ootame, kas riigikohus võtab asja menetlusse või mitte. Maksuameti juhina elan ma teadmises, et kaks aastat tagasi alustatud kohtuasi tiksub iga päev 5000 eurot intresse, mis muutuvad meie jaoks miinuseks, kui maksuamet peaks riigikohtus kaotama. See on muidugi risk, aga me ei saa ainult pisirikkujatega tegeleda, vaid peame ennast ka suurte kontsernide ja ettevõtete suhtes kehtestama ja seadust rakendama,” rõhutas Helm toona.

Riigikohus otsustas eile, et Nordea Eesti filiaali poolt emapangale laenu tagastamine ei ole siiski käsitatav vara väljaviimisena tulumaksuseaduse tähenduses. Riigikohus asus seisukohale, et vaidlustatud maksuotsus on õigusvastane ja tuleb tühistada tulumaksuseaduse väära tõlgendamise tõttu. Riigikohus märkis, et peakontorile makstud summaga samas ulatuses vähenesid ka püsiva tegevuskoha kohustused peakontori ees. Vähenes küll püsiva tegevuskoha bilansimaht, kuid netovara suurus jäi samaks. Riigikoghus leidis, et sellest lähtuvalt on maksu määramine õigusvastane ja vaidlustatud maksuotsus tuleb tühistada.

"MTA ja Nordea ei vaielnud selle üle, kas seda sätet peaks rakendama või mitte. Vaieldi, kas säte on põhiseadusega kooskõlas ja arusaam oli selline, et kui säte on põhiseadusega kooskõlas, on ka maksuotsus õiguspärane. Aga Riigikohus leidis, et kuigi säte on põhiseadusega kooskõlas, tuleb maksuotsus siiski tühistada," selgitas Tampere juriidika keerdkäike.

Nordea: otsuse mõju on laiem

"Kuigi Nordea vaidlustas talle tehtud maksuhalduri maksuotsuse, puudutab kaasus laiemalt välismaiste ettevõtete Eestis püsivalt tegutsevate filiaalide maksustamisega seotud õigusküsimusi ja 2010. aastal jõustunud vastavaid seadusemuudatusi, millesse Riigikohtu lahend lõpuks selguse tõi,“ märkis Nordea panga õigusosakonna juhataja Kerstin Pilt.

„Riigikohus leidis, et seadusemuudatus oli põhiseaduspärane ning et seadusandja eesmärk ei olnud muuta püsiva tegevuskoha maksu­arvestuse põhimõtteid, vaid muudeti maksuobjekti arvepidamise metoodikat. Siiski tühistati maksuotsus seaduse väära kohaldamise tõttu," selgitas Nordeat kohtus esindanud advokaadibüroo VARUL vandeadvokaat Helmut Pikmets.

Nimelt leidis Riigikohus, et "vara väljaviimisena" varem kehtinud seaduse ja uue normi rakendussätte tähenduses tuli käsitleda üksnes sellist püsivast tegevuskohast vara väljaviimist, mis majanduslikult vastab väljamaksele omakapitalist, see tähendab -  mille eest ei anta muud vara. Antud juhul ei olnud see advokaadi sõnul nii, sest sisuliselt toimus laenu tagastamine ehk peakontorile makstud summaga samas ulatuses vähenesid püsiva tegevuskoha kohustused peakontori ees.

„Selline käsitlus on kooskõlas ka tulumaksu seaduse ja Eesti ja Soome maksulepingust tuleneva põhimõttega, et mitteresidendi ja tema Eestis asuva püsiva tegevuskoha vahelised majandustehingud maksustatakse samamoodi, nagu neid tuleks maksustada siis, kui püsiva tegevuskoha asemel oleks mitteresident asutanud Eestis iseseisva äriühingu,“ lisas Kerstin Pilt.

Taust

Kohtuvaidlus sai alguse sellest, et Nordea vaidlustas 2011. aastal maksuameti 7,6 miljoni euro suuruse nõude panga vastu, mis tulenes toonasest seadusemuudatusest.

Nimelt jõustus 2011. aastal tulumaksuseaduse muudatus, mille kohaselt maksustatakse tulumaksuga püsivale tegevuskohale omistatud kasum, mis on maksustamisperioodil püsivast tegevuskohast rahalises või mitterahalises vormis välja viidud.
Rakendussätte kohaselt maksustatakse tulumaksuga püsivast tegevuskohast väljaviidava vara maksumus osas, mis võrdub püsiva tegevuskoha jaoks sissetoodud vara arvel enne 1. jaanuari 2011 välja viidud püsivale tegevuskohale omistatud maksustamata kasumiga.

Seadusemuudatusega sooviti maksustada kasumi jagamist sõltumata sellest, mil viisil kasumit jagatakse ning et ka mitteresidendid peaksid kasumi väljaviimisel maksu maksma analoogselt residentidega.

Vandeadvokaat Marko Saag ütles 2011. aastal vaidlust kommenteerides Äripäevale, et tulumaksuseaduse rakendussäte ei ole normitehniliselt just kõige õnnestunum ning selle sätte tõlgendamine täiendavat maksukohustust tekitavana on selgelt vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid