Tarbijakaitse: Eesti kiirlaenuturu reguleerimisel vaid leebed meetmed ei tööta
Konverentsil Läänemere riikide kiirlaenuturu uuringut tutvustanud Tartu ülikooli tsiviilõiguse dotsent Karin Sein märkis, et kiirlaenude näol on tegemist selle regiooni ühe teravama tarbijakaitseprobleemiga. Tema sõnul on kiirlaenud tekitanud tõsiseid sotsiaalseid probleeme kõigis Põhja- ja Baltimaades, erinev on aga see, kuidas neid on lahendatud ja kavas lahendada.
Seina sõnul näitab uuring, et ainuüksi nii-öelda pehmed abinõud, nagu karmimad nõuded kiirlaenude reklaamile või laenuandja teavitamiskohustused, ei anna soovitud efekti. „Kesksel kohal peavad olema tegevusloa nõue, krediidikulukuse määra lae kehtestamine ja menetlusõiguslikud meetmed, vältimaks tarbijakrediidinõuete maksmapanekut ilma neid nõudeid sisuliselt hindamata,“ ütles ta.
Soomes kehtestati 2013. aasta suvel alla 2000-eurostele tarbimislaenudele krediidikulukuse määra piirangud (maksimumpiir on 50 protsenti pluss seadusjärgne intressimäär). See on Seina sõnul üldiselt liigkasuvõtjalike praktikate vastu aidanud: näiteks poole aastaga vähenes kiirlaenuandjate arv kolmandiku võrra 87-lt firmalt 55 firmale ning kiirlaenu andmine pole uute reeglite valguses Soomes enam väga atraktiivne. Samas on tekkinud uued probleemid piirangutest möödahiilimisega. „Oma laenutooteid püütakse kujundada selliseks, et neile krediidikulukuse määra maksimumpiirid ei kohalduks,“ selgitas Sein.
Ta märkis, et nagu Soome näitest näha, pole konkreetne summaline piir lahendus ning mida vähem on erandeid, seda parem. Eesti on tema hinnangul selles osas läinud õiget teed, kui vaadata kooskõlastusringile saadetud krediidikulukuse määrale piiranguid kehtestavat eelnõu.
Seina sõnul kinnitavad uuringu tulemused, et kiirlaenuandjatele tegevusloa nõude kehtestamine Eestis oleks vajalik ja efektiivne meede nii Läti kui Soome näitel. Selle tulemusel väheneks kindlasti laenupakkujate arv ja tarbijakrediidi turg muutuks läbipaistvamaks, lausus ta, lisades, et siinkohal on võtmesõna ka järelevalve tõhusus.
Kiirlaenureklaamile piirangute seadmisega on sotsiaalseid probleeme raske lahendada, lisas ta. Mitte kõik kiirlaenuvõtjad ei tee laenuotsust emotsiooni ajel, vaid oma majanduslikust olukorrast lähtuvalt.
Vahekohtute keelustamise idee kohta ütles Sein, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kiirlaenuturu analüüsi põhjal on suurem probleem maksekäsu kiirmenetluses, mida sageli kuritarvitatakse. „80 protsenti nõuetest pannakse praegu maksma maksekäsu kiirmenetlustes,“ lausus ta.
Kokkuvõttes ütles Sein, et kõigi piiravate meetmete kehtestamisel tuleb silmas pidada seda, et kiirlaenudega saab rikkaks väike osa ettevõtjaid, aga see tekitab suuri sotsiaalseid probleeme, mille maksab kinni kogu ühiskond. „Sisuline küsimus on, kas me tahame seda hinda maksta,“ ütles Sein.
Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse võlanõustajad Birgit Raamat, Kaidi Silver-Schöbe ja Heete Simm tõid oma ettekandes välja neli peamist kiirlaenuvõtja profiili: ületarbija, kes teeb emotsioonioste ja on kiirlaenureklaami mõjudele eriti vastuvõtlik, ärakasutatud laenuvõtja, kellel puudub arusaam laenudest ja võlgadest ja kellelt petetakse dokumendid laenuvõtmiseks välja, nii-öelda uppumisohus laenuvõtja, kellele käib ta laenukoormus üle jõu (nt kodulaen, järelmaksud), ning sõltlasest laenuvõtja, kes võtab laenu oma sõltuvuse rahuldamiseks.
Võlanõustajad leidsid, et ainult kiirlaenureklaamide keelamine pole lahendus, tuleks piirata ka tarbijakrediidi kättesaadavust. Laenu ei tohiks saada need inimesed, kelle sissetulek seda ei võimalda – kiirlaenufirmad peaksid hoolsamalt kontrollima laenutaotlejate tegelikke sissetulekuid ja nende antud andmete õigsust. Samuti tuleks teha ennetustööd finantskirjaoskuse parandamise näol, probleeme aitaks lahendada ka laenuandjate koostöö võlanõustajatega.
