Julm võitlus ehk kuidas Lennon ja McCartney miljarditest ilma jäid
1982. aastal lendas Michael Jackson Inglismaale, et võtta linti laul „Say, say, say". Seda tegi ta koos endise biitli Paul McCartneyga. Sellele järgnenud ühisest õhtusöögist sai alguse tüli. Maailmakuulsate biitlite laulude õiguste ümber on intriigid keerelnud aga juba väga kaua, kirjutab Celebrity Networth.
McCartney rääkis õhtusöögil Jacksonile, kui oluline on omada laulude õigusi. „Iga kord kui keegi mõnda minu omanduses olevaist lugudest kaverdab või mängib, saan mina raha," ütles ta.
Oma laulude kataloogiga oli ta teeninud 40 miljonit dollarit. McCartney tegi aga ühtlasi selgeks, et ta ei oma ühegi biitlite loo õigusi. Kaks aastat hiljem ostis Jackson kogu The Beatles'i kataloogi 47,5 miljoni dollari eest ära. McCartney solvus ja nende omavaheline läbisaamine oli rikutud. Samas oli McCartney suures osas ise süüdi, et õigused tema omanduses ei olnud. Kuidas see kõik bändiliikmete sõrmede vahelt lipsanud oli?
1963. aastal, aasta enne beatlemania tekkimist, soovitas bändi mänedžer Brian Epstein, et bänd oma loomingu autoriõigustega kaitseks. Lennon oli siis 23-aastane ja McCartney 21-aastane. Peagi loodigi ettevõte Nothern Songs, mille omanikering kujunes aga üllatuslikult selliseks: 50% kuulus produtsentidele Dick Jamesile ja Charles Silverile, 10% Brian Epsteinile ning 20% nii Lennonile kui ka McCartneyle. Aastaid hiljem ütles viimane, et mehed olid liiga noored, et aru saada, et nad said tehinguga vastu pükse. Nad ei lugenud lepingutki.
Nothern Songs omas peagi 56 The Beatles'i lugu ja lepingus oli kirjas, et minimaalselt pidi bänd „tootma" kuus uut lugu igal aastal. Kuni aastani 1973.
Varsti sai The Beatles'ist täielik hitt ja kõik osapooled said väga rikkaks.
1965-ndal aastal läks ettevõte börsile. Nüüd jäi Lennonile ja McCartneyle mõlemale 15%-line osalus, mis tänases väärtuses oli 2,3 miljonit dollarit.
1967. aastal suri Epstein üledoosi tõttu ja Lennon-McCartney püüdsid autoriõigusi täielikult endale võidelda. Dick James ja Charles Silver solvusid ning müüsid oma osa ATV Music Publishing'ile. ATV-st sai 88 biitlite laulu suuromanik.
Paul ja John said igalt ATV teenitud dollarilt 25 senti, kuid see ei olnud selgelt mehi rahuldav variant. Samas loobuti ka tänapäevases vääringus 100-miljonilisest pakkumisest, mille ATV tegi. Kõik õigused oleks neile kuulunud.
Lennon ja McCartney kavandasid seejärel koos mitmete investoritega ATV üleostmist, mis aga ebaõnnestus. Samal ajal oli meestel senimaani kohustus kirjutada vähemalt kuus laulu aastas. Lõpuks ei pidanud nende enda närvid enam vastu ja oma osalus müüdi hoopis ATV-le, 36 miljoni dollari eest.
1981. aastal müüdi ATV maha Austraalia ärihiiule, kes aga ei soovinud laulude autoriõigustega tegeleda. McCartneyl oli nüüd võimalus osta õigused 40 miljoni dollari eest. Ta pöördus Lennoni lese Yoko Ono poole, kes idee maha laitis. McCartneyl oli endal juba hinge taga sadu miljoneid, aga ta ei soovinud õigusi ostes näida ahnena. Seega jäi tehing üldse katki.
Austraalia ettevõte pakkus 1984. aastal uuesti McCartneyle võimalust õigused ära osta, aga mees keeldus taas.
Nüüd tuli mängu Michael Jackson, kes oli McCartneyga vestlusest saanud innustust ja oli kahe aasta jooksul ostnud kokku suure hulga autoriõigusi. Nüüd pani ta lauale tänapäevases vääringus 106 miljonit dollarit ja ostis endale ka The Beatles'i laulude autoriõigused.
Täna hinnatakse nende väärtuseks kuni 2 miljardit dollarit. Jacksonile kuulus 50% sellest. McCartney peab aga leppima teadmisega, et ei saa oma bändi loomingu kasutamise eest sentigi.
