Lugeja Kauksi rannas: järjekorrad, kuumus ja pahameel
Kasuliku lugejad on väga aktiivselt kaasa löönud toitlustusasutuste kohta suviseid muljeid jagades. Meile saabus lugejakiri, mis kirjeldab olukorda Kauksi rannas – lõputud järjekorrad, kuumus ja tüdimus.
Kasuliku lugejad on väga aktiivselt kaasa löönud toitlustusasutuste kohta suviseid muljeid jagades. Meile saabus lugejakiri, mis kirjeldab olukorda Kauksi rannas – lõputud järjekorrad, kuumus ja tüdimus.
Lugedes inimeste muljeid suvisest teenindamisest Eestimaal, mõtlesin ka meie kogemust jagada. Sõitsime perega ühel hirmus palaval nädalavahetusel Peipsi äärde Kauksi randa. Lastega on sinna hea minna, sest vesi on madal ja rannast kiviviske kaugusel asub nõukaaega meenutav nostalgiline söökla, kust oleme alati saanud mõistliku hinnaga tavalist sooja sööki.
Õhtune söögiaeg, mil söökla oli avatud, oli kell 18-20. Menüüs olid kaks erinevat praadi, viinerid, salat, magustoit, joogid. Järjekorras toiduluugini oli umbes 10 inimest. Kuna meie jõudsime söögikohta umbes poolteist tundi pärast selle õhtust avamist, siis selleks ajaks, kui me toiduandjani jõudsime, oli teenindaja sõnul valida veel vaid viinerid või pihv kartulipudruga. Valisime viinerid ja olime rahul, et üldse midagi saime, sest pool tundi enne sulgemist, mis oli põhimõtteliselt kohe pärast me sisenemist, tõugati juba toolid ukseava ette. Vist anti märku, et toit on otsakorral ja pole enam mõtet sisse tulla.
Järgmisel hommikul oli mul soov kohvi osta. Söökla avati kell 9, väikesed lapsed jätsin koos mehega randa ja läksin ise kohvi järele. Sööklas oli järjekord juba ukseni – see tähendab 20-25 inimest. Kuna kohviisu oli nii suur, siis tuli sappa võtta. Seisin ja higistasin, sest ega ju nõukaaegses ehitises konditsioneeri pole ning mõtlesin selle poole tunni jooksul pikalt, miks küll kohas nagu Kauksi rand, kus palava ilmaga on ju sadu inimesi rannas, ei ole mõnda teist kioskit või müügipunktigi. Pole isegi jäätisekastidega ringi kõndivaid müüjaid.
Paari aasta tagusest ajast mäletan küll, et parklas oli lausa minipood, kust sai karastusjooke ja jäätist ning võib-olla muudki nipet-näpet. Kohvi sain ma ikka lõpuks oma kannatlikkuse tulemusel kätte, kuigi mitu korda tekkis kiusatus umbsest ruumist randa tagasi minna.
Mõne aja möödudes soovisid lapsed jäätist. Järjekord oli taaskord pikk, inimesed kuumas ruumis tigedad. Mõni proovis oma väikelast järjekorras seismise vabastusena kasutada, aga vihased kodanikud seda ei aktsepteerinud, sest peaaegu kõik jäätisehimulised olid lastega ning tahtsid jäätist võimalikult kiiresti kätte saada. Mõtlesin taaskord, et kus on küll ärimehed ja kaubapakkujad, kui neid oleks hädasti vaja. Muidu pöördutakse su poole lausa personaalselt, et müüa seda või teist, aga nüüd, mil on ühes kohas hulga potentsiaalseid kliente – ei kedagi. Kurb!
Lõuna ajal oli meil kavas sööklasse suppi sööma minna. Juba aimates järjekorda, läks mees koos lapsega järjekorda ja lubas teavitada, kui supid käes. Möödus umbes 20 minutit ja nemad tagasi rannas, näod mossis. Mees ütles tusaselt, et seisid poisiga järjekorras, mis oli jällegi söökla ukseni, aga see ei liikunud meetritki, sest kogu aeg tuli järjekorras seisjate juurde tuttavaid, kes vahele pugesid. Lõpuks katkes meie meestel kannatus ning nad tulid sabast ära. Kuna pärast lõunasööki oli meil plaanis rannast lahkuda, tegin ettepaneku, et hakkame aga kohe liikuma ja võtame kusagilt tee äärest süüa.
Jõudsime Statoli teenindusjaama juurde ning otsustasime jäätist ning mõned kabanossid võtta. Bensiinijaama sisse astudes nägin taaskord kaht poole saalini ulatuvat järjekorda! Mõtlesin, et mis siin küll toimub!!! Võtsin ühte sappa koha sisse ja tänasin jumalat konditsioneeri eest! Näha oli, et järjekordades seisjad olid peamiselt samuti kohvi ja kiirsöögi ostjad. Kui üks soliidne härra julges kütuse eest tasumiseks teistest ette minna, järgnes sellele üldine pahameel, et võtku aga järjekorra lõppu. Teisest järjekorrast kostus muhe fraas „tegemist on vist sööklaga“. Igal juhul pärast 20 minutit meeldivalt jahedas teenindusjaamas seismist sain meie kabanossid kätte, jäätist küll paraku mitte, sest kõik oli otsas.
Kokkuvõttes saime kahe päeva jooksul ilmselt rohkem järjekordades seista kui vist terve viimase aasta jooksul kokku. Linnainimesena olen harjunud, et kui ühes kohas midagi ei sobi, siis otsin teise, meelepärasema koha. Sellel Kauksi nädalavahetusel tuli leppida ühe ja ainsa kohaga. Õnneks oli enamusel kordadest järjekorras seismise preemiaks siiski võimalus soetada endale soovitud toit või jook. Kui lugu selle nurga alt vaadata, siis polegi väga hullu midagi, puhkajatel ju aega on! Nagu näitavad ka teiste kogemused: tuleb varuda kannatust, kannatust, kannatust. Vahet pole, kas on tegu söögikohtaderohke kuurortlinna kohviku või mitme kilomeetri raadiuses ainukese sööklaga.
