Mootoriga järelkäru: odav hiinakas kõlbab tööloomaks
Tunnistan ausalt, et võtsin raskesti hääldatava DFSK K-seeria nime kandva Hiina miniveoki proovida suure eelarvamusega. Seni nähtud Hiina autod on olnud üks paras kräpp, millel ei ole tegu ega nägu.
Kuid eks nemadki arenevad ja ilmselt 20 aasta pärast on “hiinlased” siinmail sama levinud kui Toyota praegu. Pealegi vuravad sellised punnveokid kõikjal Aasias ringi, üksnes eurooplastele ja ameeriklastele tunduvad need imelikud. Meie tänavapildis äratas DFSK igatahes samasugust tähelepanu, nagu oleksin Ferrariga ringi sõitnud.
Minus tekitas see auto huvi eelkõige ülisoodsa hinna pärast – tööauto 6990 euro eest! Kui palju autot on võimalik nii väikese summa eest saada?
Selgus, et auto elementaarsed detailid – pisikesed 13tollised rattad, kinnine kabiin, 1,3-liitrine bensiinimootor, rool, kaks odava tekstiilpolstriga istet, 2,3meetrine veokast, kahe kõlariga kassettraadio, tuled ja kojamehed – on ikka hinna sees. Kabiini saab talvel ka soojaks kütta.
Sellega asi piirdubki. ABS-pidurite, elektrilise roolivõimendi ja kesklukustuse lisamine kergitab auto hinda 1000 euro võrra. Konditsioneer, lihtne CD-mängija ja elektriaknad lisavad kokku veel 600 eurot. Viimased on selle “hiinlase” puhul küll täielik luksus, ja kui aus olla, siis ka mõttetu kulutus.
Elektroonika on ilmselt esimene, mis seal otsad annaks. Ainus, mida vajadustest tulenevalt kaaluda tasub, on suurema, 2,5 või 2,7 meetri pikkuse alumiiniumist veokasti või kallurikasti soetamine. Või siis kasti asemel kuudiga nn väikekaubiku versioon. Kes tahab, saab sinna kuuti isegi külmiku tellida, mis maksab juba ise poole auto hinnast.
Kokkuvõttes on DFSK nii lihtne auto, kui üldse olla saab. Sõiduk, mis töötab nagu hiina tehasetööline ööpäev läbi, päevast päeva, kuni kokku kukub ja lõpetab elu Emexi metallihunnikus. Praegu ei tea siinkandis aga keegi, kaua selline odav tööjõud vastu peab.
DFSK kastikas on Eestis täiesti omaette nähtus. 900kg kandevõime ja tavakasti mõõtmed rahuldavad väikeettevõtja või taluperemehe igapäevased veovajadused. Põhimõtteliselt võib toda “hiinlast” nimetada mootoriga suureks järelkäruks.
82hobujõuline jõuallikas on täitsa krapsakas ja keskmise koormaga suutis isegi kiirendada. Keskmist ega hetke kütusekulu see auto muidugi ei näita, nagu pole varustuses kohta ka kella jaoks. Tehase väitel on keskmine kulu 7,3 liitrit sajale, kuid pigem on see 9–10 liitrit. Kütusepaaki mahub 40 liitrit bensiini.
Ebatasasel teel raputab ka vedrustus korralikult läbi. Peeglite reguleerimiseks tuleb käsi aknast välja sirutada, et tagada rahuldav vaateväli peegli kolme asendi vahel. Konarlikel teedel vahetab peegel juba ise asendit.
Tühja kastiga porisel metsarajal või märjal murul liikuma saamisega võib tekkida probleeme. Talvel peavad liivakotid ilmselt kogu aeg kastis olema, sest alla tonni kaaluvat autot veavad edasi tagarattad ja tagaosal pole kaalu ollagi.
Samas on auto nii kerge, et juht suudab seda veokit ka käsitsi edasi lükata. Tõeline üllatus tabas mind aga tehnilist passi lugedes – järelhaagise (nii piduritega kui ilma) lubatud massiks on märgitud 0 kg!
Selle raha eest oleks muidugi narr ka midagi enamat loota.
