Forbes Eesti: paabulinnuefekt tapab ärid
Ükskord tegin ma intervjuu ettevõtte Salvatore Ferragamo kuulsa asutaja poja ja juhi Ferruccio Ferragamoga. Ärijutt kulges ääriveeri, rääkisime uutest turgudest, turundusest, disainerite vahetamisest.
Kuid tõeline kirg puhkes itaallase silmis siis, kui jutt läks Il Borro mõisale. Millalgi kuulus Toscana maapiirkonnas asuv maaliline maatükk kuulsaile aadlikele, teiste seas mõne aja ka Medici perekonnale. 1993. aastal ostis Ferruccio selle ära ja puhus pärast pikka hooletuses olekut ellu. Ta rääkis erutunult, kuidas nad abikaasaga seadsid sisse hotelli, taastasid põllumajanduse, istutasid viinamäed ja tema sõber, tuntud veinimeister Angelo Gaja aitas lükata käima veinitootmist. Võib-olla on iga perefirma nõrk koht just selles, et te olete kohustatud seda teenima, isegi siis, kui hing ihaldab midagi muud. Samal ajal seisneb selles aga ka tugevus. Kohusetunne ja lojaalsus traditsioonidele on omadused, mis võivad muuta vääriliseks iga äri.
Ent traditsioonid pole enam nii tugevad. Kaks aastat tagasi tekitas elevust, kui Marriotti hotelliketi peadirektori ametisse võeti palgale Arne Sorenson, ning seda ajal, kui kaks tõelist Marriotti olid ettevõttes juhipositsioonil. Perefirma juht Bill Marriott otsustas, et üks neist, David, on oma 39 eluaasta juures selle töö jaoks veel liiga noor, ning teine, 52-aastane John ei sobi isikuomadustelt. Sorenson oli aga jõudnud selleks ajaks end nii heast küljest näidata, et vanem Marriott pidas teda parimaks kandidaadiks.
Head ja halvad küljed
Johni jaoks oli see muidugi draama. Ta alustas oma karjääri perefirmas ühe hotelli köögis kokapoisina ja läbis kõik juhtimishierarhiaringid, olles veendunud, et temast saab ühel päeval oma vanaisa asutatud firma juht. Kuid seda ei juhtunud. Kui otsus on tehtud, jättis ta perefirma ja alustas oma äri meditsiini valdkonnas. On raske öelda, kas Bill Marriott käitus õigesti, usaldati talle ju kõrgeim ametikoht, kui ta oli vaid 32 aastat vana ja mitte just täiuslik kandidaat. Kuid siis oli hotelliketi aastatulu ainult 85 miljonit dollarit, praegu aga juba 12 miljardit.
Salvatore Ferragamo firmat tabasid ka metamorfoosid: 2006. aastal müüdi 40 protsenti ettevõtte aktsiatest börsil, ja kuigi kontroll jäi perre, sai tegevjuhiks samuti palgaline välismaalane Michele Norsa, Ferruccio aga kolis ümber juhatuse esimehe kohale. Huvitav on märkida, et väljast palgatud peadirektori palk on palju suurem kui kõige kõrgemal ametikohal oleva Ferragamo oma. 2013. aastal sai Norsa koos preemiatega 1,2 miljonit eurot, Ferruccio aga ainult 600 000 eurot. Ning isegi kui võtta arvesse aktsiate dividende, on tegevjuhi sissetulek suurem, mis on seda tüüpi äri jaoks olnud ennenägematu.
Aeg näitab, kas traditsioonide hülgamine hakkab pereettevõtetele kasu tooma, eriti nüüd, kui tavaettevõtted on pettunud oma eelistes ja hakanud neilt juhtimisalast lähenemist üle võtma. Perefirmade tugevaks pooleks on alati olnud kestlikkuse eelistamine lühiajalisele rahalisele kasule. Boston Consulting Groupi hiljutine uuring kinnitab seda mõtet. Perefirmade ja miljardist dollarist suurema aastatuluga tavaliste avalike ettevõtete võrdlus tõi välja detailid: pereettevõtetel on tavaliselt vähem laenukapitali ja nad on rohkem hajutatud. Nad teenivad vähem majanduskasvu ajal, rohkem aga langusperioodil – järelikult käituvad nad heaperemehelikult isegi väga soodsates tingimustes, mis annab neile eelise rasketel aegadel.
Motivatsioonierinevused
Juhtimiserinevused on tingitud omanike motivatsioonierinevusest: pereettevõtete omanikud eelistavad hellitada oma rahalehma, et see toidaks veel aastaid kõiki pereliikmeid, tavaettevõtte aktsionärid aga ei taju firmat isiklikuna, ei seosta sellega mingeid mälestusi ja emotsioone ning on valmis sellest loobuma igal hetkel, et saada võimalikult palju kasu. Pärast seda paigutavad nad raha teise rahatootmismasinasse. „Kapitalism selles vormis, milles ta eksisteerib arenenud riikides, on viinud absurdini kaks hiilgavat ideed. Esiteks omakapitali tootluse kui ühe viisi vara kasutusväärtuse hindamiseks, mis on varjutanud palju teisi. Teiseks konkurentsi, milles võit on majanduskasvu stimuleerimisest ja uuenduslikust mõtlemisest muutunud oma ette eesmärgiks,” kirjutavad Christopher Meyer ja Julia Kirby raamatus „Seistes päikese käes: Kuidas kapitalismiplahvatus välismaal muudab äri kõikjal”. Nende arvates on kõik viinud evolutsioonilise ebaõnnestumiseni – samasuguseni, mis juhtus paabulindudega.
Nagu teada, on selle linnu meessoost isendil vaja luksuslikku saba, et saada kätte parim emane ja jätta endast järele arvukalt järglasi. Kõik oleks hea, kuid aja jooksul muutus paabulinnu saba nii suureks, et hakkas segama omanikku vaenlaste eest põgenemisel ja toidu hankimisel. Rumalad naised aga valivad endiselt parima partneri ainult saba ilu järgi ja sünnitavad nõrku järglasi. Teadlased nimetavad seda bioloogiliseks enesetapuks. Nii et kinnisidee omakapitali tootlusest ja konkurents on nagu paabulinnu saba, mis meelitab jätkuvalt investoreid ja hävitab äri.
Äri on osa elust
Perefirmal selle klassikalises vormis need pahed puuduvad. Sel on ka selge eelis. Kuulus disainer ja samanimelise ettevõtte juht Manolo Blahnik kirjeldas seda intervjuus Harvard Business Review’le järgmiselt: „Mulle ei meeldi suured firmad, kus tuleb mõne väikese muudatuse tegemiseks lõputult konsulteerida. Ma ei talu seda. Meil on perefirma: mu õde, õetütar ja mõned veel. Mul on sedasi lihtsam. Ma ei taha alluda teistele. Mõnikord see töötab, mõnikord ei, aga see on minu tehtud, see on minu idee, ma jälgin kõike algusest lõpuni.”
Tavalised avalikud ettevõtted ei suuda sageli piisavalt kiirelt reageerida. Huvitav, et Steve Jobsi Apple’isse naasmise tingimusena tuli kõrvaldada see puudus: ta nõudis juhatuse muutmist ja valis sinna inimesed, kes ei tekitaks talle takistusi. Paljud tema otsustest poleks tõenäoliselt saanud tüüpilise avaliku äriettevõtte juhatuse kiiret heakskiitu. Juhatuse vahetusega sai Jobs võimaluse tegutseda nagu üksikettevõtja või perefirma juht, kelle käed pole seotud paljude bürokraatlike nõuetega, kuid kes mõistab hästi, et tehes vea, kaotab ta mitte ainult kõrgelt tasustatud töö, vaid ka oma firma. Igal organisatsioonil on oma tugevused ja nõrkused. Perefirmade üks peamisi eeliseid on see, et nende äri on lahutamatu osa nende elust, nende perekonnaliikmete ajaloost ja mainest.
Jelena Jevgrafova on ajakirja Harvard Business Review Rossija peatoimetaja.
Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda Forbes Eesti augustikuu numbrist.
