Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel suudab 90% toodetud ravimitest osta vaid 15% ühiskonnast ehk jõukamad inimesed. Ülejäänud 10 protsendist kaheksat suudavad lubada keskmise sissetulekuga inimesed ja ülejäänud osa kuulub vaestele.

Seetõttu on uskumatu kahe arsti ja teadlase altruism. Nendeks meesteks on Jonas Salk ja Albert Sabin. Mõlemad päästsid terve generatsiooni jagu lapsi inimesi hävitanud lastehalvatusest.

Jonas Salk jõudis lastehalvatuse ravimi väljatöötamiseni 1952. aastal. Haigusesse nakatus juba kümneid tuhandeid lapsi ning vanemad hoidsid oma võsukesi kodudes, et need koolis nakkust ei saaks. Seega oli ülioluline leida kiiresti ravim.

Edukad katsed

Salk kogus kokku väikese meeskonna ning hakati tööle. Varasemate ravimite proovimisel oli surnud või halvatuks jäänud mitmeid lapsi. Oli vaja töötavat vaktsiini.

50ndate alguses testis ta väljatöötatud ravimit loomadel ning katsed olid edukad. Siis hakkas ta katsetama laste peal, sealhulga iseenda perekonna peal. Peamine katsetus toimus 1954. aastal ning kokku osales selles 1,8 miljonit last. 1955. aastal kuulutati ravim edukaks.

Salkist sai kuulsus, aga ta ei soovinud ei tuntust ega raha. Kui temalt küsiti, kes on patendi omanik, vastas ta: „Ma ütleksin, et kõik inimesed. Ei ole mingit panenti. Kas päikest saab patenteerida?" Talle oli oluline mõjutada miljonite inimeste elusid. Kui sellel oleks olnud patent, siis oleks ravim olnud tunduvalt kallim ning arengumaade elanikud ei oleks seda kasutada saanud. Lastehalvatus oleks võinud jääda probleemiks mitmetes maailma paikades. Tänu Salki teadmistele ja altruismile on lastehalvatus täna peaaegu täiesti olematu nähtus.

Kui Salk oleks patendi võtnud, oleks see kestnud 20 aastat. Analüütikute hinnangul oleks ta selle ajaga tänapäeva rahas teeninud 2,2 miljardit dollarit.

Albert Sabini lugu

Sabin leiutas samuti lastehalvatuse ravimi, aga veidi pärast Salki. Selle mõju ühiskonnale oli aga ehk suuremgi. Esiteks anti seda suu kaudu, mitte süstides nagu Salki ravimit. Salki vaktsiin oli surnud viiruse baasile ehitatud, Sabini oma aga viirusele, mida oli nõrgestatud. See meetod oli palju efektiivsem lastehalvatuse ravil, mitte ainult selle ennetamisel. Suu kaudu manustatavat ravimit oli lastele tunduvalt kergem anda. Nii sai Sabini ravim maailmas tuntumaks ja levinumaks.

Albert Sabin valis samuti selle tee, et ei soovinud ravimit patenteerida ja andis selle tootmisesse tasuta. Kui ta oleks patendi siiski võtnud, oleks ta 20 aasta jooksul teeninud tänapäevases vääringus 5,3 miljardit dollarit.

Kui sina oleks teadlane, kes on välja mõelnud paljusid inimesi päästva ravimi, kas valiksid miljardäri või altruisti tee?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena