Euroopa Nõukogu kiitis 10. novembril heaks konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahjude hüvitamise direktiivi. Eeldatavasti avaldatakse direktiiv Euroopa Liidu Teatajas detsembrikuus ning liikmesriikidel, sealhulgas ka Eestil, tuleb see kahe aasta jooksul alates jõustumisest siseriiklikku õigusesse üle võtta.

See direktiiv on ligi kümme aastat kestnud protsessi lõppresultaat ning selle eesmärgiks on luua Euroopas tõhus kahjude hüvitamise raamistik ja muuta nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike meetmete kaudu konkurentsi kahjustav tegevus ettevõtjatele nii ebamugavuks ja kahjulikuks kui vähegi võimalik. Kuna muudatused viiakse ellu korraga kõikides EL-i liikmesriikides, on tegemist ühe olulisima viimase aja muudatusega Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rakendamise valdkonnas.

Eestis on võimalik määrata ettevõtjatele konkurentsi kahjustava tegevuse eest maksimaalse karistusena rahatrahv kuni 10% ettevõtja majandusaasta käibest ning ettevõtja esindajad kuni kolmeks aastaks vangi panna. Lisaks avaliku võimu konkurentsijärelevalvele lisandub nüüd direktiivi ülevõtmisel võimalus ka konkurentsialase rikkumise kannatanutel (nt klientidel, lõpptarbijatel) tõhusalt reageerida konkurentsi kahjustavale tegevusele.

Selleks peavad kannatanud saama esitada seaduserikkuja vastu kahju hüvitamise nõudeid. Direktiivis on ette nähtud kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mis tähendab, et hüvitamisega tuleb taastada olukord, milles kahju kannatanud isik oleks ilma rikkumise toimumiseta olnud ja mis hõlmab õigust otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamisele ning lisaks intressidele.

Siiski on direktiiviga välistatud karistuslike või ka mitmekordsete kahjuhüvitiste rakendamine, nii nagu see on levinud näiteks Ameerika Ühendriikides. Kuigi ka praegu on teoreetiliselt olnud võimalik esitada konkurentsi kahjustanud ettevõtjate vastu tsiviilkohtusse kahjunõudeid, oli praktikas tulemuslik hagemine väga keeruline, mistõttu on sellel alusel esitatud tsiviilnõudeid väga vähe. Tsiviilnõuete vähesuse probleem konkurentsiõiguse valdkonnas ei ole omane üksnes Eestile ja just see oli üheks oluliseks tõukeks direktiivi väljatöötamisele.

Direktiiv näeb ette järgmised põhimõtted kahjude hüvitamise reeglites, mille osas tuleb Eestis menetlusreegleid täiendada.

1. Kohtud saavad nõuda nii konkurentsiametilt, kahjunõude adressaatideks olevatelt ettevõtjatelt kui ka kolmandatelt isikutelt dokumentide ja muude tõendite esitamist, mis on kannatanule vajalikud kahjunõude tõendamiseks, arvestades teatud piiranguid. Kohus hoolitseb aga selle eest, et ei kaasneks ebaproportsionaalne dokumentide avalikustamist, sealhulgas tagavad kohtud konfidentsiaalse ärialase teabe kaitse.

2. Konkurentsiameti ja kohtute jõustunud otsused, millega on tuvastatud õiguserikkumise toimepanemine, on siseriiklikult tsiviilkohtumenetluses siduvad. Teiste liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute otsuseid saab kasutada tõendina.

3. Kannatanutel on, arvates konkurentsiameti otsuse jõustumisest, kahjunõude esitamiseks aega vähemalt üks aasta. Aegumistähtaeg peatatakse või katkestatakse, kui konkurentsiasutus alustab vastava rikkumise osas menetlust ning peatamine kestab seega vähemalt üks aasta pärast seda, kui otsus rikkumise kohta on jõustunud või kui menetlus on muul viisil lõpetatud.

4. Konkurentsiõigust ühiselt rikkunud ettevõtjatel on solidaarne vastutus tekitatud kahju eest, mis tähendab, et iga rikkumise toime pannud ettevõtja peab kahju täies ulatuses hüvitama ja kahju kannatanud isikul on õigus nõuda neist igaühelt kahju täielikku hüvitamist. Piirangud solidaarvastutusele võivad siiski tuleneda seadusest väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele, samuti ettevõtjate suhtes, kes leebuse kohaldamise raames vabastatakse karistusest.

5. Juhul kui konkurentsi kahjustav tegevus on toonud kaasa hinnatõusu ja see on mööda turustusahelat „edasi kandunud“, on kahjunõude esitamise õigus lõplikul kahjusaanul, näiteks lõpptarbijal, kui hinnatõus on jõudnud jaehindadeni.

6. Kahju suuruse kindlakstegemiseks nõutav tõendamiskoormis ja -standard ei tohi muuta kahju hüvitamise taotlemist ülemäära keeruliseks, seejuures kehtib eeldus, et kartellikokkulepped tekitavad alati kahju.

7. Menetlusreeglid soodustavad kannatanute ja õiguserikkujate vahelisi kompromisse.

Kuna direktiiv on suunatud kõikidele liikmesriikidele ja selle eesmärgiks on kahjunõuete esitamise lihtsustamine terves EL-is, siis need ettevõtjad, kes tegutsevad piiriüleselt, peavad arvestama, et kahjunõudeid saab esitada (ja paljudel juhtudel hakataksegi esitama) teiste liikmesriikide kohtutesse, sest konkurentsi kahjustava tegevuse tagajärjed ilmnevad paljudel juhtudel mitmetes riikides. Menetluskulud erinevates liikmesriikides on erinevad, samuti võivad mõned liikmesriigid olla teistest altimad kahjuhüvitisi välja mõistma. Näiteks kui Eestis asuv tootja on sõlminud teistes liikmesriikides tegutsevate edasimüüjatega konkurentsi kahjustavaid kokkuleppeid, mille tulemusena on toodete lõpphind tarbijale tõusnud, on tõenäoline, et kahjunõue esitatakse tootja vastu vastava lõpptarbija elukohamaa kohtusse.

Seega annab direktiiv konkurentsiõigusele veel ühe rahvusvahelise mõõtme juurde.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid