Peep Sooman: üürimajade kampaania ei ole aus mäng
Üürimajade programmi asemel tuleks esimese asjana korda teha üürnike ja üürileandjate vahelisi suhteid reguleeriv võlaõigusseadus, küll siis pärast jõuab ehitada igasuguseid maju, kirjutab Pindi Kinnisvara juhatuse liige kui Eesti Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse esimees Peep Sooman.
Üldiselt on tore, kui meid juhivad aktiivsed inimesed - siis ikka juhtub ka midagi. Näiteks linnapea Savisaar jagas tänaval kartuleid ja tegi bussiga lagunevate lasteaedade vahel sõitmise täitsa taskukohaseks, rääkimata meie ahtakesevõitu teleprogrammi rikastamisest.
Uusi ja põnevaid asju on juhtunud ka riiklikul tasandil. Uued rongid ja muud värgid, mis kirgi kütavad. Ja nüüd siis on meil laual üürimajade programm.
Olgu etteruttavalt ära öeldud - Urve Palo mulle meeldib. Ja see pole mingi jürgenligilik „ilusate silmade“ jutt, vaid mulle tõesti imponeerib, et lõpuks on keegi julgenud asju muutma hakata, härjal sarvist haarata, ajades postsovietid närvivapustuse äärele.
Üürimajade idee osas ei tahagi otsest hinnangut anda, kas see on hea või halb. Esialgu tundub halb, sest riik ei peaks sisenema vabalt toimivale turule, vaid eelkõige keskenduma veelgi parema toimivuse tagamisele läbi mõtestatud regulatsiooni. Teisalt on teatud juhul riigi sekkumine vajalik ja võib-olla on üha äkilisemat sotsiaalset kihistumist arvestades mitukümmend aastat ette mõtlemine ainuõige suund. Võta siis kinni…
Aga ühes olen veendunud - üürimajade programmi tekkelugu ei ole esiteks läbipaistev ja teiseks tehakse asju vales järjekorras.
Läbipaistvusest. Kitsamale ringile on ammu teada, et idee ei tekkinud ministri peas üleöö, vaid on väikese, kuid kaaluka sõnaga huvigruppide lobitöö tulemus. Kui me lisame siia ka kevadel ees terendavad valimised, siis hakkame võrrandi lahendamisele lähemale jõudma. Keskmine eestlane on ju siiski küllalt vaene ja juba ammu oodatakse uut messiast, kes kergemat elu ja suuremat kodu lubaks. See ei ole päris aus mäng.
Järjekorrast. Meie üüriturg on viltu mis viltu. Viltu on ajanud selle asjaolu, et kui vahepeal tegeleti meie viie rikkaima riigi hulka viimisega, unustati seaduste kaasajastamine ära. On olemas üks paks ja igav võlaõigusseadus, mille üürisuhteid reguleeriv 15. peatükk on kirjutatud omandireformi käigus sundüürnikeks sattunud isikute kaitseks. Sundüürnikke enam ei ole, aga seadus on sama. See on jama.
Üürnikule on antud niivõrd suured õigused, et täna küsivad üürileandjad tõsimeeli - kas mul omanikuna ka üldse mingid õigused on? Et lugejaid säästa, ei hakka ma neid vastuolusid siin välja tooma, kuid kokkuvõtteks on muutunud olukord nii jaburaks, et üürnikud ja üürileandjad on hakanud üksteist lausa põlastama. Üürnike arvates ei taha üürileandjad nende seadusega sätestatud õigusi täita, üürileandjate arvates on aga üürnikud kaeblev ja vinguv seltskond, kes igivana seaduse raames kasutavad võõral pinnal ära õigusi, mida neil üldse ollagi ei tohiks. Puudub common sense ehk kaine mõistus, mis seda virr-varri ära lahendada suudaks. Ja nii imbuvadki läbi lood puuküürnikest ja enesevalitsuse kaotanud varaomanikest, kes üürniku poole rusikaid viibutavad.
Kõige lõpuks on eraisikutest üürileandjad otsustanud oma hingevalu ravida üüritulult tulumaksu mittetasumisega ning kõikvõimalike kõrvalkulude (remondifond, maaklertasu jms) üürnike kanda jätmisega. Mis omakorda klassiviha ainult võimendab.
Ma tõesti ei usu, et tegelikult minister Palo sellises seisus turule tahaks siseneda. Nii saaks riik endale lisaks vildakatele rongidele juurde ka vildakad üürisuhted, aga tegelikku lahendust ei paistaks kuskilt. Alustuseks tuleks viltune seadus sirgeks ajada ehk kaasajastada ning poolte õigused ja kohustused ühtlustada. Järgmises etapis tuleks luua pädev kiirmenetluslik organ, mis suudaks adekvaatselt ja õiglaselt lahendada üürivaidlusi, sest tänased üürikomisjonid on oma hambutute ja laialivalguvate otsustega muutunud naljanumbriks. Tõsi, neile ei saa midagi ette heita, sest nad peavadki laveerima kaine mõistuse ja ebakaine seaduse vahel, kuid see annab liiga palju tõlgendusruumi ja oleme ausad, ükski üürikomisjon ei peaks evima riigikohtu võimu, kus on lubatud tõlgendamise baasil pretsedente luua.
Kokkuvõtteks - enne üürimajade programmi elluviimist oleks mõistlik üüriturg läbi analüüsida, seadusi kohendada ning vaidlustega tegelemine operatiivseks muuta. Kui see kõik on tehtud, saab üürimajade programmi vajaduse alati uuesti tõstatada.
