Tapmata ettevõte tapab ettevõtja enda

Pakrottidesse ja firmade likvideerimisse võib suhtuda erinevalt. Eestis on levinud hoiak valdavalt negatiivne ja läbikukkujat soovitakse kui mitte lintsida, siis vähemasti aastateks vangi heita. Selline suhtumine tapab ettevõtjaid endid, pannes nende õlule nähtamatu “ei tohi ebaõnnestuda“ koorma, kirjutab likvidaator Raul Pint oma blogis.

Mõnel õnnestub, mõnel mitte. Ja neil, kellel siiski õnnestub, jääb ka pärijatele rammus noos. Mälu järgi panen ritta mõned nimed , kelle ületöötamine ja ettevõtte raskused enneaegselt manalateele on viinud : Evelin Meius, Rein Kaarepere, Andres Bergmann. Jaan Raudmäe, Kalmer Kingsepp, Tarmo Lindam, Aivo Karu …

Nimekiri on kindlasti kordades pikem. Kõik need inimesed olid mingil hetkel säravad tähed oma valdkonnas , kuni midagi keskkonnas muutus ja asjad hakkasid veerema teistpidi. Igaühe toimetamiste kohta võiks kirjutada raamatu.
Erinevad inimesed, erinevad ärid, erinev minevik.

Kuid lõpuosa muster on sarnane: raskused äris, stress, alkohol, unehäired, vererõhu kõrgenemine, südametegevuse häired. Edasi juba kellel kuidas - diabeet, neerud, maks, insult, infarkt, siis kiirabi, morgi külmik ning lahkamisjärgne diagnoos surmatunnistusel.

Ameerikas on aga vastupidi: tõsine investor ei taha oma raha investeerida ärisse, mille omanikud pole vähemasti 1-2 pankrotti eelnevalt läbi teinud. Pankrot ehk läbikukkumine ja võlausaldajate soovimatu altvedamine on sealmail sama mõistetav kui algklassides koolikohustuse täitmine. Juhtus, tee kiired järeldused ja raja uus firma!
Kui peaksin oma kogemuse baasil tegema statistikat selles, kui palju on meie ettevõtjad füüsiliselt haiged just seetõttu, et nad pole õigel ajal osanud oma firmat müüa või kokku pakkida , siis võiks see protsent olla umbes 25 - 40%.

Erinevalt avalikkuses levinud arvamusest, et ettevõtjad ei hooli ja on ükskõiksed nendes maha jäänud võlgade suhtes, julgen väita vastupidist: eesti ettevõtjad hoolivad liiga palju, ajades sageli sassi enda ja firma elu.
Olles 20 aasta jooksul aidanud likvideerida üle 2500 firma, päästes nende omanikke igaveseks lörriläinud äridest, olen pidanud nägema igasuguseid likvideerimise põhjuseid. Julgen väita , et 95% läbi likvideerimise oma ärikehadest loobunud ettevõtjate puhul ei ole tegemist kurikaeltega, kellel on eesmärk kedagi petta.
Kaugel sellest: palju sagedamini tuleb neid veenda probleemidega võimalikult varakult tegelema, sest ettevõtjad ise hoiavad oma „lapsest“ kinni viimase hetkeni, lootes võimatut. Unustades, et firma ei ole tegelikult laps vaid pigem tavaline instrument mingi eesmärgi saavutamiseks. Teie „laps“on teie äriidee, võib-olla ka bränd, mitte enamat.

Praktika on ka siingi tõe kriteerium: teil võivad olla parimad kavatsused ja lootused õhku tõusmiseks, kuid kui teie auto küljes ripub 5 tonni kettidega kinnitatud vanarauda, siis on mõistlik oma auto maha müüa, ära kinkida või lihtsalt maha jätta. Sellest ei saa ka ilma lisakoormata lennukit.

Te vastutate siiski vaid omakapitali piires ning teie unistused ja nende teostamiseks hangitud sõiduvahend ei ole sünonüümid, mis oleks teineteisega surmani laulatatud. Näen päev päevalt ettevõtjaid, kes enam ammu ei tegele mitte äri edendamise või unistuste teostamisega, vaid püüavad meeleheitlikult oma perekonna, tervise, öötundide arvelt hukule määratud üritust päästa.

Olen näinud ka ärisid või nn „lapsi“, mis polegi võimelised iseseisvalt loomulikul viisil lendu tõusma ning mille olelusmudelisse on sisse kodeeritud riigimaksude või muude kohustuste pidev võlgu jäämine . Kuigi ka selliseid firmasid võib tappa ja idee uude juriidilisse kehasse korduvalt ümber istutada, siis ei pea ma seda kuigi eetiliseks ega ka mõttekaks.

Ehk tuleks omanikul lihtsalt vaatenurka muuta , et tõde paistaks uues värvingus.
Vahel ongi Iirimaale või Soome tööle minek palju targem mõte, kui ettevõtlust punnitada. Vastu taevast läheb vaid ettevõte ja üks paljudest unistustest. Teie jääte alles, iseenda ja oma pere rõõmuks.