ENSV taassünd: ettevõtlus on jälle karistatav
Advokaadibüroo Sorainen partner Carri Ginter kirjutab, kuidas ettevõtlusega alustajad töötuskindlustusmakse muudatustega riigi toeta jäeti ja võrdleb tekkinud olukorda nõukogude ajaga, mil eraettevõtlus oli karistatav.
ENSV kriminaalkoodeksi paragrahv 146 nägi eraettevõtjaliku tegevuse eest ette kuni viieaastase vabadusekaotuse koos kogu või osa vara konfiskeerimisega. Karistamine ei olnud "välistatud ka juhul, kui tegevuse kui niisuguse suhtes ei kehtigi keeldu". Täna on ettevõtlus seaduse kohaselt lubatud. Selle aasta mais jõustusid aga seadusemuudatused, mis siiski toovad ettevõtjaliku tegevuse eest kaasa rahalise karistatuse. Kohati viib seadusemuudatus ebaõiglase ja tõenäoliselt ka põhiseadusevastase tulemuseni.
Seadusemuudatuse tulemusena (eelnõu 521 SE) ei tagata enam töötuna arvelevõtmise võimalust töötajale, kes on lisaks töökohale ka mõne äriühingu juhatuse liige. Seda isegi siis, kui tal juhatuse liikmeks olemisest sissetulekut ei ole. Seda isegi siis, kui äriühingul pole tasu maksmiseks vajalikke vahendeid. On ilmselge, et iga äriühing ei pruugi olla võimeline esimesest päevast tulu tootma. Iga äri ka ei õnnestu. Ka seadus ei nõua juhatuse liikmele tasu maksmist. Nii järeldub, et seadusemuudatus on töötaja suhtes ebaõiglane. Suure tõenäosusega on see ka ebaseaduslik.
Milles väljendub ebaõiglus?
Võrdleme kahte näidiskaasust. Peeter ja Eve käivad ühes kohas tööl ja saavad sama palka. Peeter piirdub töövõtja rolliga, Eve on aga lisaks töölkäimisele teinud esimesed sammud ettevõtjana alustamiseks ja on sellele pühendanud kogu oma vaba aja. Eve osaühingu ainsaks varaks on lihtsalt hea mõte ja Eve vaba aeg. Teatavasti on ettevõtluse soodustamiseks Eestis lubatud äriühing asutada sissemakset tegemata.
Töötuskindlustusmakse eesmärgiks on töötaja kindlustamine töötuks jäämise, töölepingute kollektiivse lõpetamise või tööandja maksejõuetuse eest. Tööandja maksab ja peab kinni töötuskindlustust mõlema töötaja eest.
Siis läheb aga tööandja läheb pankrotti ja mõlemad kaotavad oma töökoha. Peeter võtab ennast töötuna arvele ja saab riigilt rahalist tuge. Evet töötuna arvele võtta seadus aga ei luba - "karistusena" selle eest, et ta julges käituda ja mõelda ettevõtlikult.
Põhiseaduse järgi tuleb maksu kehtestamisel arvestada isikute võrdse kohtlemise nõuet. Äriühingult raha ei saa, riigilt ka mitte. On ilmne, et näites toodud isikuid võrdselt ei kohelda.
Mis on Eve võimalused ennast sellise ebaõigluse eest kaitsta? Kasvab tõenäosus, et Eve paneb kellegi kolmanda juhatuse liikmena "tanki" seniks, kuni selgub, kas ärist saab asja. Tankisti kasutamine omakorda vähendab paratamatult äri eduperspektiive. On ka võimalus, et Eve ei hakka uue seaduse valguses üldse ettevõtlusega jamama.
Kaup kauba vastu
Kui aastal 2002 Eestis töötuskindlustus sisse viidi, oli tegemist õilsa ja realistliku mõttega. Paratamatult võib ka töökamatel meist tulla elus ette tagasilööke. Seetõttu on tegemist kahtlemata kasuliku ja selgelt rahaliselt mõõdetava langevarjuga. Lastekirjandusest me teame, et raha kasvab puu otsas ainult lollidemaal, mistõttu nähti seaduse kehtestamisel ette ka rahastamisallikas. Nii ütleb seletuskiri (651 SE): "töötukindlustuse finantseerimiseks kehtestatakse sundkindlustusmakse". Lihtsamalt öeldes - kui sa tahad töötuks jäädes riigilt tuge saada, pead osa oma palgast riigile andma. Karm, aga õiglane.
2014. aastal tehtud seadusemuudatusega sooviti adresseerida ebaõiglust, mis kaasnes sellega, et osad isikud nn OÜtamise teel elasid justkui sissetulekuteta, aga tegelikkuses hoidsid oma varad juriidilises isikus, sõitsid uhkete autodega, sõid kaaviari ja jõid šampust. Õigusloomes juba patoloogiliseks muutunud stiilis otsustati "kurjategijate" püüdmise asemel piirata kõikide ettevõtlike inimeste vabadusi. Kõikide vabaduste piiramine on pahalaste otsimisest ju lihtsam - kontrollija vaatenurgast. Sarnase mõttelaadiga seadusemuudatuste loetelu on pikk.
Reaalsuses on asi veelgi küünilisem. Teoorias võiks ju väita, et Eesti strateegia ongi suunata inimesi karmide valikuteni. Selline riigimehelik meelekindlus ei väljendu siiski raha kogumisel. Jätkuvalt kohustab seadus tööandjaid töötuskindlustusmakse tasumisele ka nende töötajate palkadelt, kes oma juhatuse liikmeks oleku tõttu töötukindlustuse kaitsealast välistatud on.
Naaskem korraks 12 aasta tagusesse aega. Maksu kehtestamisel lubati õiglase kaubana kaitset töökoha kaotuse korral. Sarnaselt lubab riik vastutasuna sotsiaalmaksu tasumise eest ligipääsu arstiabile ja riiklikku pensioni. Kuidas suhtuksite sotsiaalmaksu olukorras, kus riik vastusooritusest loobub? Kui juhatuse liikmele töökoha kaotusel töötukindlustuskaitset ei tagata, kaob sellega ka alus töötuskindlustusmakse kinnipidamiseks.
Milline moraalne või juriidiline õigustus on riigil koguda töötasult töötuskindlustusmakset, pidamata omapoolset lubadust teda raskuste korral ajutiselt toetada?
Töötuskindlustusmakset kogutakse lubadusega konkreetseks vastusoorituseks. Kui riik on oma algsest lubadusest taganenud, tekib põhiseaduse mõttes õiguslik kahvel. Võrdselt maksu maksnud isikutel on kas võrdne õigus võtta ennast töötuna arvele ja saada vastavalt riigilt kaitset või on töötajaks olemisele lisaks juhatuse liikmetena tegutsevate inimeste palgalt töötuskindlustusmakse võtmine vastuolus põhiseadusega.
Olemuslikult on, vähemalt osadel juhtudel, tegemist karistusega ettevõtliku mõtlemise eest. Vahet pole, kas "saad seda, mida mõõdad" või "mida külvad, seda lõikad" – mõte on arusaadav.
Mida täpselt külvame riigina, kui ähvardame inimesi riigi mammona pealt mahavõtmisega, kui nad peaks proovima ettevõtlust ja selles ebaõnnestuma?
