Mait Palts: õigusloome ei tohi olla projektipõhine
Aasta hakkab vaikselt läbi saama ja eks paratamatult tehakse möödunust kokkuvõtteid ja mõeldakse, mis võiks edaspidi paremini minna, kirjutab Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Mait Palts, märkides et uuel aastal võiks seadusandja projektipõhise õigusloome asemel keskenduda reaalsete probleemide lahendamisele.
Kui vaatan Kaubanduskoja mööduva aasta tegevusi, on aasta olnud kindlasti väga tegus – ettevõtjaid on aktiivselt konsulteeritud nii juriidilistes kui ka rahvusvahelist kaubandust puudutavates küsimustes, toimunud on hulgaliselt erinevaid koolitusi ja visiite. Olen veendunud, et need on asjad, mis on aidanud meie liikmetel olla oma tegevuses veelgi aktiivsemad ja edukamad. Häid asju kindlasti jätkame ning sellest, mis ehk nii hästi ei ole välja tulnud, teeme järeldusi ja muudame.
Üks Kaubanduskoja põhitegevusi on esindada oma liikmete − ettevõtjate üldhuve ettevõtlust ja majandust puudutavas õigusloomes. Ükski ettevõtjaid puudutav õigusakti eelnõu ei tohiks saada vastu võetud ilma, et saaksime seda analüüsida ja oma liikmetele tutvustada. Samuti on oluline anda liikmetele võimalus oma sõna sekka öelda. Arvan, et oleme selles olnud üsna edukad, kuid sisuline panustamine näib siiski kujunevat üha keerukamaks. Ja seda põhjusel, et erinevate eelnõude maht, mida ministeeriumid suudavad produtseerida, on hüppeliselt kasvanud.
Eesti Koostöö Kogu, kellega oleme suhelnud riigireformi teemadel, lõi hiljuti kokku, et ministeeriumite tööplaane arvestades valmib igas nädalas keskmiselt 3,5 eelnõud. Kuna Kaubanduskoda on tänavu tegelenud juba enam kui 130 eelnõuga ja nendele arvamuse andmisega, millele lisanduvad erinevad töögrupid, eelnõude väljatöötamise kavatused ja rohelised raamatud, siis usun, et reaalne number on kahjuks veelgi suurem. Kahtlustan, et tööplaan on pool või maksimaalselt kaks kolmandiku kogu õigusloome mahust, kuid reaalne elu toob olulise osa juurde. Tulemuseks on õigusloome maht, mis on ületamas igasugust mõistlikku taset. Olgu veel öeldud, et varasematel aastatel on meie käest läbi käinud eelnõude maht püsinud ikka saja piires ja mõnel aastal ka mõned rohkem. Tänavu on skoor üle kolmandiku suurem.
Miks on õigusloome maht oluliselt kasvanud? Olles olnud asjas n-ö sees juba üle kümne aasta, pean tunnistama, et üheks olulisemaks mahu kasvatajaks, olukorras, kus meil ei ole vaja kiiruga üle võtta hulka Euroopa direktiive või valmistuda taas euro kasutuselevõtuks, on projektipõhine õigusloome. See tähendab seaduste muutmine selle pärast, et tundub, et seda peaks tegema või midagi tuleks kindlasti analüüsida ja tänapäevasemaks muuta. Paraku ei ole sellisel tegevusel sageli aga midagi tegemist probleemipõhisusega. Kuid just reaalselt elust tõusetunud probleemid peaksid olema need, mida analüüsida ja vajadusel seadusega lahendada. Hüpoteetilisi probleeme võivad juristid igast seadusest leida, kuid kas nende lahendamine samamoodi hüpoteetiliste lahendustega on ressursikasutuse mõttes mõistlik. Arvan, et ei ole. Ei ole juba ainuüksi seetõttu, et õigusloomega kursis olemise kulu on ettevõtja jaoks piisavalt suur.
Seda eelnevat arvestades oleme ka üsna selgelt välja öelnud, et õigusloome ei saa olla projektipõhine vaid peab keskenduma reaalsete probleemide lahendamisele. Enne kui asuda looma uut seadust, oleks vaja vaadata, kas õnnestub ehk muuta siiski olemasolevat nii, et see töötaks (kui tõesti ei tööta). Paratamatult peame ju arvestama, et kehtiv õiguspraktika tekib aja jooksul ning ettevõtjadki vajavad aega harjumiseks. Uue seaduse tegemine võib olla küll juristidele ja ametnikele väljakutset pakkuv ülesanne, kuid enamasti ei tähenda see, et uus oleks kohe vanast parem seepärast, et on uus!
Seega võiks järgmise aasta soov, õigusloomet vaadates, kõlada lihtsalt – vähem uusi seaduseid ja määruseid on parem – vähem tähendab ka efektiivsemat ressursikasutust.
