Madis Aben: elanikele sularaha laialijagamise mõte ei kuulu ulme valdkonda
Miks võiks “raha külvamine helikopterilt” olla täiesti arvestatav makromajanduspoliitiline meede eurotsooni deflatsioonist väljatoomiseks, suurtöötuse vähendamiseks ja kogu ELi majanduse juba seitse aastat kestnud kriisi seljatamiseks, selgitab rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütik Madis Aben.
Ministeeriumi blogis avaldatud kirjutis ei ole ministeeriumi ametlik, vaid autori isiklik seisukoht.
Teisipäeval küttis lugejate kirgi artikkel sellest, kuidas mitmed tõsised teadlased ja finantseksperdid nõuavad, et Euroopa Keskpanga president Mario Draghi paneks rahatrükimas. Aben selgitab, kuidas selline samm aitaks.
OECD viimane prognoosi kohaselt ei jõua eurotsooni sisemajanduse kogutoodang 2008. aasta tasemele ka järgneva kahe aasta jooksul. Seega pole Abeni sõnul ime, et majandusteadlased otsivad lootusetus olukorras väljapääsu ebatraditsioonilistest lahendustest.
Sularaha laialijagamise mõte otse elanikele ei kuulu tema sõnul sugugi ulme või koomiksite valdkonda. “Helikopteriraha” kujundit kasutas esmakordselt Milton Friedman ja Föderaalreservi endine juht Ben Bernake sai helikopteri-Beni tiitli oma kriitikutelt, kui ta viitas Friedmani väidetud võimalusele deflatsioonioht soovi korral “rahatrüki” abil alati kontrolli alla saada. Samas on seda operatsiooni Abeni sõnul tõhusam läbi viia keskpanga ja valitsuse koostöös. USAs on see poliitilisi piiranguid arvestades viimases kriisis ilmselt rahuldavalt töötanud, kuid eurotsooni olukord on erinev.
ELi ja eurotsooni raha- ja eelarvepoliitilised piirangud ja pessimistlikud väljavaated senise poliitika jätkamisel on viinud julgemalt mõtlevad analüütikud täiesti tõsimeelse ettepanekuni saata eurotsoonis keskpanga poolt laiali vähemalt 500 eurot “värskelt trükitud” raha igale elanikule, kirjutab Aben. Kui Friedman oli veendunud, et sellise poliitikameetme abil on võimalik stimuleerida majandust ja võidelda deflatsiooniga, siis miks mitte ka eestlased. Selline viis sisenõudluse toetamiseks peaks sobima eriti nendele kodanikele, kes suhtuvad riigi võimesse raha mõistlikult kulutada suure ettevaatusega – anname raha inimestele, kes teavad ise kõige paremini, mida sellega peale hakata.
Eurotsooni kontekstis on oluline, et raha jagab laiali keskpank, kuna valitsuste (investeeringute, sotsiaalsiirete …) kaudu seda teha ei tohi. Kriitikud võivad seda nimetada varjatud eelarvepoliitikaks, millel on maailmavaateline varjund ja millega keskpank ei peaks tegelema. Siiski ei ole selline teguviis väidetavalt vastuolus Euroopa Keskpanga mandaadiga tagada hinnastabiilsus, kuna traditsioonilisemate rahapoliitiliste meetmete arsenal hakkab ammenduma ja inflatsioonieesmärk muutub iga kuuga üha kättesaamatumaks.
Mõnedele tavakodanikele võib rahatrükk, eriti selle kõige naturaalsem vorm ehk sõna otseses mõttes sularaha laialijagamine elanikele, olla Abeni sõnul vastukarva ilmselt kahel põhjusel. Esiteks moraalselt, kuna vaesed ei vääri sellist kingitust, sest see vähendab veelgi nende motivatsiooni tööd leida ja endale ise elatist teenida. Ja teiseks emotsionaalselt, kuna mikrotasandil on rahatrükk kriminaalne tegu. Lisaks on ka makrotasandi rahatrükk kriisiaastatel saanud rahva seas endale selgelt negatiivse kuvandi, mida on populariseeritud peamiselt ideoloogilistel ja omakasupüüdlikel, mitte aga sotsiaalmajanduslikel kaalutlustel.
Makrotasandil on aga rahal oluliselt suurem ja sügavam roll kui inimese perekonna eelarves ja rahatrükk, ka ilma jutumärkideta, võib kriisiolukordades olla Abeni sõnul ratsionaalne ja efektiivne meede majandustegevuse elavdamiseks. Lisaks ei maksa see praktiliselt mitte midagi. ELi majanduse toimimine alla oma potentsiaalse taseme (erinevatel hinnangutel praegu u 3%) aga tähendab pea poole triljoni euro jagu loomata kogutoodangut aastas ja miljoneid ülemääraseid töötuid, märgib Aben.
