Põhjustel, mis minu jaoks on igati arusaadavad, on Baltimaad püüdnud lüüa häirekella ja veenda oma Euroopa Liidu kolleege selles, et Venemaa ei ole partner, kellega suhteid hoida, vaid vastane, kellega tuleb silmitsi seista, ta isoleerida ja kõige lõpuks teda võita.
Seega on õiglane öelda, et Balti riigid esindavad Euroopa Liidu sõjakamat blokki, kuhu kuuluvad erineval määral ka Poola, Inglismaa, Holland, Rootsi ja Rumeenia. Need riigid pooldavad üldiselt karmimat poliitikat ning on olnud esirinnas Venemaale sanktsioonide kehtestamisel ja Ukraina toetamisel.
Mitmel põhjusel on Balti riigid osa nn agressiivse monetaarpoliitika ajajatest − nendest Euroopa riikidest, kes usuvad, et praegusest madalseisust aitab välja pääseda struktuurne reform, mis on kombineeritud karmide kulukärbetega. Need agressiivse poliitika ajajate gruppi kuuluvad liikmed on oluliselt aktiivsemad, erinevalt näiteks Saksamaast, kes on oma välispoliitika osas pigem kahe äärmuse vahel. Nad ei ole saanud Euroopa Liidu poliitikat küll väga mõjutada, kuid nende üldine rõhuasetus kasinusmeetmetele ja vajadusele valitsuste võlakoormat vähendada väljendab nende seisukohta oluliselt selgemini kui oponendid seda teevad. Minu majanduslik seisukoht erineb nende karmi poliitika ajajate omast üsna tugevasti, kuid Balti riigid on olnud entusiastlikud grupiliikmed alates finantskriisi algusaegadest ja nad on mõjutanud EL-i üldist vaatenurka.
Aina teravamaks muutub probleem, et kaks agressiivse strateegiaga gruppi püüavad ellu viia poliitikat, mis välistavad üha enam teineteist. Kuigi minevikus on olnud võimalik rakendada samal ajal nii agressiivset välispoliitikat kui ka kasinat majanduspoliitikat, siis praegu ei tule see enam kõne alla. Võttes arvesse eksistentsiaalset ohtu, mida imperialistlik Venemaa Baltimaade püsimajäämisele kujutab, tundub mõistlik eeldada, et Eesti, Läti ja Leedu valitsus on rohkem huvitatud robustsest EL-i välispoliitikast kui turgu pooldavast majanduspoliitikast.
Efektiivne ja agressiivne Venemaa-vastane poliitika on aga
kulukas: minimaalselt lähevad sanktsioonid maksma mitme miljardi dollari väärtuses kaotatud majandustegevust, lisaks kulub veel mitmeid miljardeid ettepanekule luua EL-i poolt juhitud kiirreageerimisjõud. Kuid see raha on tühine võrreldes kuludega, mis kaasneksid Ukraina kokkukukkumisest päästmisega.
Kuluhinnangud on erinevad, kuid Ukraina majandusele tehtud kahju on nii tõsine, et minimaalselt läheks nende päästmiseks vaja 30 miljardit dollarit. Nn Marshalli plaan, mis käivitaks Ukraina majanduse ja aitaks riigil Venemaa survele paremini vastu panna, maksaks veel kümneid miljardeid dollareid. Praegu ei ole pehme välispoliitika ajajatel nende üüratute kulude katmiseks eriti poliitilist tahet. Võime küll hispaanlaste, kreeklaste ja portugallaste ebakindluse ja nõrkuse üle kurta, kuid poliitikutel, kes valitsevad riike, kus on 20-protsendine tööpuudus, ei ole lihtsalt poliitiliselt võimalik alustada kulukat Venemaa-vastast ristiretke. Selleks, et need poliitikud oma rahvalt niisuguse tegutsemisviisi jaoks toetuse saaksid, peaksid nad midagi ka vastu andma.
Mida siis peaksid Baltimaad tegema? Kui nad soovivad Venemaa-vastase Euroopa Liidu poliitika elluviimist, peavad nad end tagasi hoidma ja nõustuma eurotsooni majanduskriisi lahendamiseks pakutud Keynesi-laadse lähenemisega. See on ainus viis, kuidas veenda teisi riike tegema vajalikke ohverdusi. Kokkulepe, mille põhjal lubaks EL agressiivsema monetaarse ja fiskaalse stimuleerimise eest tasuks rohkemat vastasseisu toovat välispoliitikat, ei oleks ilmselgelt küll sajaprotsendiliselt kõigi huvidega kooskõlas, kuid oleks tehing, kus käsi peseb kätt ja tulemused oleksid mõlemale poolele kokkuvõttes kasulikumad. Nii Balti kui ka Lõuna-Euroopa riigid saaksid olulistele poliitikatele rohkem prioriteetsust, kui annaksid järele nendes küsimustes, mis on küll olulised, kuid mitte nii pakilised.
Täiuslikus maailmas oleks Balti riikidel arvatavasti võimalik endale vajalikku poliitikat Euroopa Liidus kehtestada, saavutada olukord, kus liidus vähendatakse nii maksumäärasid kui ka hakatakse venelastele vastu. Kahjuks ei ela me aga sellises maailmas. Vaevalt on see saladus, et ka Brüsseli suhteliselt kaljukindlate müüride vahel kerkib tohutult erimeelsusi ja eri gruppide lahkarvamused paisuvad veelgi eurotsooni 0-protsendise majanduskasvu juures. Kui Balti riigid tõepoolest tahavad Euroopa Liidu Venemaa-poliitikat karmimasse suunda tüürida, peavad nad majanduslikule survele järele andma. See on küll ebaõiglane kaup, kuid me elamegi ebaõiglases maailmas.
Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti detsembrikuu numbrist.
