Kuidas näeb Euroopa talunik vabakaubandust USA-ga ja kuidas see mõjutab Eesti talunikke?
Hetkel käivad läbirääkimised Euroopa Liidu ja USA vahel Transatlantilise Kaubandus- ja Investeerimispartnerluse lepingu (ingl keelne lühend TTIP) sõlmimise üle, millega soovitakse kahe jõukaima majandusühenduse EL ja USA vahel kinnistada ennekõike ühiseid geopoliitilisi väärtusi – demokraatlikku valitsemist, õigusriiki, inimõiguseid ja vaba turgu. Selle eesmärgi atraktiivsusest saame aru, kui mõtleme vaid korraks Ukraina ja Venemaa vahelise konflikti algpõhjusele.
Euroopa Parlamendi valimiste käigus ülistasid sinna pürgivad kandidaadid sõlmitavat lepet juba ette, teadmata veel, milles lõplikult kokku lepitakse. Oldi ühel meelel ka selles, et sõlmitav leping on kasulik igal juhul ka Eestile. Üldises plaanis võib see nii ka olla, kuid kas kindlasti võidavad sellest kõik majandusharud? Käesoleva artikli eesmärgiks on analüüsida, kuidas mõjutab sõlmitav lepe Euroopa, sh Eesti põllumajandust ning millised on peamised vaidlusalused küsimused.
Kuna Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) läbirääkimised mitmepoolsete kokkulepete sõlmimiseks pole senini edu toonud, on EL ja teised majandusblokid sisuliselt käivitanud kahepoolsed kõnelused kokkulepete saavutamiseks WTO väliselt. Kuid oma sisult võib neid käsitleda ka kui järjekordset WTO läbirääkimiste vooru EL-i ja USA vahel, mis on tänaseks kestnud juba kaks aastat. EL-il on käsil sarnased kõnelused ka Kanada, India ja Jaapaniga. Lisaks eelnevatele on veel käsil assotseerumislepingu läbirääkimised Lõuna-Ameerika kontinenti ühendava majandusühendusega MERCOSUR, vabakaubanduslepingute jõustamine Columbia ja Peruga ning Kesk-Ameerika riikidega. Pole kahtlustki, et eelpoolnimetatud kokkulepete tulemused mõjutavad oluliselt tulevikus EL põllumajanduspoliitikat, toiduohutust ja palju muid olulisi aspekte.
Põllumajandust puudutavad kõnelused keskenduvad ennekõike kolmele riikliku sekkumise valdkonnale: põllumajandustoetustele, kaubandustariifidele ja muudele kaubandusbarjääridele.
Põllumajandustoetustest
Alustuseks tuleb kohe öelda, et kuna EL-i ja USA põllumajandussektorid on oma ülesehituselt väga erinevad, toimub põllumajandussaaduste turgude vastastikuse avamisega meteoroloogia termineid kasutades justkui madal- ja kõrgrõhkkonna kokkupõrge. Läbirääkimiste lähtepositsioon on sealjuures oluliselt soodsam USA põllumajandustootjatele.
2012. aasta USA põllumajandusloenduse andmetel tegutseb USA-s 2,1 miljonit põllumajandusettevõtjat, kes harivad kokku 373 miljonit hektarit maad. See teeb keskmise tootmisüksuse suuruseks 182 hektarit. Võrdluseks, et Eesti keskmise tootmise suurus on 115 hektarit ja Euroopa keskmine lausa 15 hektarit.
Kui EL-is tegeleb toidutootmisega 5,3% töövõimelisest elanikkonnast, siis USA-s vaid 0,7%. USA-s on põllumajanduse kontsentreerumine jõudnud tänaseks juba määrani, kus 4% põllumajandustootjatest annab 66% kogutoodangust. Võrdluseks, Eestis toodab 9% tootjaid 70% kogutoodangust. EL-is keskmisena on see proportsioon aga veelgi tagasihoidlikum.
Kui EL soovib USA põllumajandusega vähegi võrreldavat tootmisstruktuuri, tuleks 80% EL-i tänastest tootjatest kuulutada „üleliigseteks“. Endine Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Sicco Mansholt tuli juba 1968. aastal välja plaaniga, kuidas viia sektorist välja 5 miljonit tootjat, kuid see plaan oli poliitiliselt vastuvõetamatu ning hääletati poliitikute poolt maha. Täna oleks sellise käsitluse kohaselt 28 liikmesriigi kohta vajadus sektorist välja viia juba 10 miljonit tootjat. Sellist plaani aga pole, ega oleks poliitiliselt vastuvõetav ka täna, mistõttu kinnistatakse olukord, kus Euroopas sõltub põllumajandus endiselt toetustest, USA-s aga turust.
Esmased põllumajandussaadused on väheelastse nõudlusega kaubad, mis tähendab, et juba 2-3% ületootmist põhjustab 20-30% hinnalangust (ja ka vastupidi). Loodaval ühisturul oleks põllumajandussaaduste hinnakujundajateks seega USA tootjad sõltumata nende Euroopas müüdavate saaduste kogustest. Eesti põllumajandustootjatele on see olukord tuttav ajast enne EL-iga liitumist, kui USA-st pärit nisulastiga laev Muuga viljaterminalis või paar konteinerit kanakoibi mõnes Tallinna külmhoones dikteerisid kokkuostuhinnad kogu riigis.
Erinevad on ka mõlema ühenduse toetuspoliitikad. Siingi on USA põllumajandustootjate lähtepositsioon läbirääkimisteks oluliselt soodsam. Vaatame korraks WTO-s aastakümneid toimunud protsesse.
WTO Uruguay (1986-1994) ja Doha (alates 2001. aastast) voorudega on arenguriikide eestvedamisel loodud ühisrinne just USA ja EL-i vastu survestamaks neid kahte ühendust loobuma kõrgetest põllumajandustoetustest ja muudest siseturu kaitsemeetmetest. Selle tulemusena on OECD tööstusriikide keskmine toetus põllumajandusele suhtena põllumajanduslikku kogutoodangusse vähenenud 1986. aasta 41,3%-lt 2012. aastaks 20,7%-le ja keskmised toetuseraldised nende liikmesriikide eelarvetest vähenenud 3,10%-lt SKT-st 0,94%-ni SKT-st. Viidatud protsessile on oluliselt kaasa aidanud ka EL-i laienemine vaesemasse Ida-Euroopasse.
On mõistetav, et enne kui EL ja USA avavad oma turud kolmandatele riikidele, avatakse need turud vastastikku. Samas peaks sellele omakorda eelnema Euroopa siseturu liberaliseerimine: tootmiskvootide täielik kaotamine ja toetustasemete ühtlustamine, mille poole küll liigutakse, kuid kukesammudega. EL-is hoiab tänaseni iga liikmesriik kinni eesmärgist säilitada põhiliste toiduainetega oma riigi isevarustatavuse tase, mistõttu erinevalt USA-st, ei ole EL-i põllumajanduses toimunud senini nt regionaalset tootmisharudele ümberspetsialiseerumist, mis arvestaks loomulikku konkurentsiolukorda. Kumbki nendest protsessidest võtab senise kogemuse põhjal vähemalt ühe inimpõlve aega.
USA ühtne põllumajandusturu korraldus sai alguse 1933. aastal Suure Depressiooni järgselt, kui föderaalvalitsus otsustas hakata varasemate aastate ületootmise ja sellest tingitud madalate hindade tagajärjel kontrollima põllumajandusaaaduste pakkumist. USA põllumajandustoetuste filosoofia on olnud aastakümnete jooksul rohkem suunatud turu enda toimimise parandamisele, turumoonutuste vähendamisele ja sektori ülemaailmse konkurentsivõime arendamisele. Kui 1986. aastal moodustas USA-s tootmist moonutavate põllumajandustoetuste osakaal kogutoodangusse 24,1%, siis 2012. aastaks on seda vähendatud 7,1%-ni.
EL-is hakati ühtset põllumajanduspoliitikat rakendama 1962. aastal vastusena Teise Maailmasõja järgsele rohkem kui dekaad kestnud näljahädale, kuid erinevalt USA-st, asuti Euroopas algselt stimuleerima põllumajandust kõrgete tollitariifidega. WTO survel alandati tollitariife oluliselt 1992. aastal ja talupidajate sissetulekute vähenemise ärahoidmiseks võeti kasutusele tänaseni toimivad otsetoetused.
EL-i põllumajandustoetuste keskmes on olnud aastakümneid peretalud ja nende sotsiaalmajanduslik toimetulek. Kui 1986. aastal moodustas konkurentsi moonutavate põllumajandustoetuste osakaal sektori kogutoodangust 38,6%, siis aastaks 2012 on seda suudetud vähendada vaid 19,0%-ni. WTO-s on Uruguay vooru kõnelustest alates EL-i järgi nimetatud lausa nn sinise kasti meetmed, mis sisustati põllumajandustoetuste „lahtisidumisena“ konkurentsi moonutavast tootmisest, kuid mis täna jõuavad siiski põllumajandusse tagasi erinevate kaudsete toetuste kaudu. Toetuste maksmise peamisteks põhjusteks nimetatakse EL-is kehtivaid kõrgeid toiduohutuse ja loomade heaolu standardeid ning säästva arengu eesmärkide saavutamist.
Lohutuseks saame siiski öelda, et EL-i talunikud on USA tootjatega võrreldes samas situatsioonis, kui Jaapan omakorda Euroopaga. Jaapanis harivad nimelt 2,6 mln tootjat 4,4 mln hektarit maad, mis teeb keskmise tootmisüksuse suuruseks vaid 1,7 hektarit. Põllumajandusega tegeleb 3,9% elanikonnast. Riiklik toetuste tase ulatub 55,9%-ni põllumajanduslikust kogutoodangust ja 1,38%-ni SKT-st. Lisaks on Jaapan põllumajandusaaduste netoimportija ehk toodab toitu alla siseturu vajaduse.
Kaubandustariifidest
Kaubavahetuses ekspordib EL USA-sse täna 15,4 miljardi euro ja impordib 9,8 miljardi euro väärtuses põllumajandussaadusi. Peamised ekspordiartiklid on piiritus ja liköörid (22%-ne osakaal), veinid ja vermutid (17%), õlu (8%), juust (5%), kondiitritooted, lastetoidud ja muud valmistoidud (4%) ning karastusjoogid (4%). Peamised impordiartiklid on troopilised puuviljad (16%), sojauba (14%), piiritus ja liköörid (8%), õlikoogid (7%), valmistoidud (4%) ning veinid ja vermutid (4%).
Kuidas muutub kahepoolne kaubavahetus vabakaubanduse tingimustes, selle kohta annab siiski parema pildi analüüs tänastest tollitariifidest, milliseid kaubagruppe me senini kõige rohkem vastastikku kaitsnud oleme. Need rakenduvad täna täies mahus juhul, kui kaubavahetus ületab kehtivat tariifidevaba või soodustariifidega kvoodikaubandust.
EL kaitseb kõige olulisemal määral oma turge USA põllumajandussaaduste impordi eest järgmistes kaubagruppides: piimasaaduste reaalne kaalutud keskmine tollitariif on 57,6%, suhkur ja suhkrutooted 28,3%, loomakasvatussaadused 24,3%, tubakas ja alkohoolsed joogid 21,8% ning teraviljad 20,3%. USA omakorda kaitseb oma siseturgu EL-i suhtes kõige enam järgmiste põllumajandussaaduste osas: piimasaadustele rakenduv reaalne kaalutud keskmine tollitariif on 19,2%, suhkrule ja suhkrutoodetele 16,9% ning alkohoolsetele jookidele ja tubakale 16,3%. Tollitariifide täielik kaotamine tähendaks seetõttu olulisi probleeme ennekõike Eesti piima- ja veiseliha tootmisele.
Kui selles protsessis peaks täna ennustama otseseid võitjaid, siis on need ennekõike Euroopa toidutarbijad. USA-s kulutas 2012. aastal keskmine tarbija toidukorvile 12,8%, Euroopa Liidus 16,4% ja Eestis 28,9% oma netosissetulekust.
Mittetariifsetest tõkenditest
Vabakaubanduslepingu kõneluste kõige keerulisemateks punktideks ei peeta samas üldse mitte toetusi või kaubandustariife, vaid just mittetariifseid barjääre. Põllumajandusvaldkonnas on selleks sanitaar- ja fütosanitaarsed (SPS) meetmed ehk nn toiduohutuspakett.
Nii USA kui ka EL järgivad siinkohal WTO lepingu raames allkirjastatud SPS meetmete kokkulepet, mis eeldab minimaalses tõlgenduses, et pooled kaitsevad inimese, looma ja taime elu või tervist teaduslikel alustel ulatuses, mis on minimaalselt hädavajalikud elu või tervise kaitseks. Selle regulatsiooni reaalsel sisustamisel on pooled asunud aga diametraalselt erinevatele positsioonidele. Seda protsessi saab hetkel iseloomustada ka kui tule ja vee segamise katset.
USA seisukohti iseloomustab kitsalt teaduslik lähenemine. Ollakse seisukohal, et kuna teaduslikult on tõestatud, et geneetiliselt muundatud organismide (GMO) looduslikku keskkonda viimine, nende organismide tööstuslik paljundamine ja suunamine tarbimisse ei ole inimesele ja looduskeskkonnale ohtlik, siis on need USA siseturul lubatud. Sama kehtib ka kloonitud loomade paljunduste kohta.
EL kasutab nendes küsimustes aga nn ettevaatlikkuse printsiipi, samuti viidatakse „muudele legitiimsetele asjaoludele“ (nagu tarbijamure, säästliku arengu printsiip, teaduslik ebakindlus, mitte-teaduslik riskijuhtimine jms) ja on selle alusel keelustanud oma siseturul GMO-de ja kloonitud loomade tööstusliku tootmise ja tarbimise.
Samuti on pooled erinevatel seisukohtadel põllumajandust ümbritseva keemia- ja biokeemiatööstuse suhtes. USA-s on nt looma- ja linnukasvatuses lubatud kasutada paljusid kasvuhormoone, mis EL-is on keelatud. Samuti on pooled erineval arusaamisel, milliseid väetiste ja kemikaalide piirnorme võib lubada põllumajanduslikus tootmises ja millises ulatuses toksiliste ainete jääke võib esineda toiduainetes, ilma, et need tuleks toiduohutuse tagamiseks tarbimisest kõrvaldada.
Siia peatükki kuulub ka erinevate kaubandustülide lahendamine. Taoliste vaidluste kõige ilmekamaks näiteks on 1988. aastal EL-i poolt jõustatud impordikeeld USA veiselihale, kuna Ühendriikides on lubatud kasutada veisekasvatuses kasvuhormoone. USA vaidlustas selle keelu 1999. aastal WTO-s, viidates ühtlasi, et see on tekitanud USA tootjatele vähemalt 116 miljoni dollarilise kahju aastas. Vastusammuna keelustati 1997. aastal EL-i vesieliha import USA-sse, kui Ühendkuningriigi farmidest avastati veiste spongiformne entsefalopaatia, ehk hullulehmatõvi. Kuigi WTO arbitraaž on oma otsused ammu langetanud, on mõlemad impordikeelud aga tänaseni jõus.
USA rakendab ka EL-ist pärit puu- ja köögiviljadele kohustust importida need läbi vaid ühe sertifitseeritud sadama, mis muudab kogu USA turule ligipääsu praktiliselt võimatuks. Euroopa omakorda soovib suuremat kaitset geograafiliste tähiste süsteemile. Sellise käsitluse kohaselt ei tohiks nt USA-s enam turustada Parmesani märgistusega juustu, mis pole toodetud Itaalias.
Mida peaks sellest kõigest nüüd arvama Eesti talunikud?
Kõik sõltub sellest, milles pooled omavahel kokku lepivad. EL-i kõrged ametnikud ja poliitikud on öelnud, et toiduohutuse paketis ei toimu läbirääkimistel mingeid järeleandmisi, mis tähendaks seda, et hormoonidega toodetud liha ja GMO toodang ei tohiks jõuda Euroopa turule. Kui nii siikski ei lähe, tuleb konkurentsis püsimiseks ka meil võtta kasutusele samad võtted mis USA-s, kas see aga meie tarbijatele meeldib, on omaette küsimus.
Kõike eelnevat kokku võttes ei saa üks ühele väita, et vabakaubanduslepe USA ja EL-i vahel on mõlemale poolele ja kõikidele sektoritele kasulik. Seetõttu on oluline olla kaasatud ja informeeritud läbirääkimiste käigust. Eesti ei peaks olema passiivne läbirääkimiste jälgija vaid aktiivne EL-i positsioonide kujundaja. Samas tuleb ära teha ka oluline kodutöö. Me peaksime ennekõike nõudma EL-i siseturu täielikku liberaliseerimist, kõikide tootmiskvootide kaotamist ja toetustasemete ühtlustamist.
