Lauri: arvamus, et riigivõlakirjad elavdaksid Eesti majandust, on unelm
Arvamused, et riik peaks koheselt võlakirju emiteerima, sest siis elavneks Tallinna börs ja elavneks Eesti majandus, on võlakirjaunelmad, tõdeb rahandusminister Maris Lauri enda blogis.
Mis on võlakiri? Võlakiri on laen, kirjutab Lauri. Laenu võtmine lihtsalt niisama igaks juhuks on vastutustundetus, isegi rumalus. Kas inimene peaks võtma laenu lihtsalt niisama, sest pank pakub? Ilmselt mitte. Miks peaks seda tegema riik, küsib Lauri.
Ka riik peaks laenu võtma ikka siis, kui seda on vaja. Riik peab laenu võtmisel kaaluma milleks, palju, kui pikaks ajaks, millistel tingimustel ja kellelt laenata. „Eesti võiks laenu võtta suurte investeerimisprojektide elluviimiseks, võib-olla ka mõningate suurte struktuurireformide tegemiseks (nt kui ümberkorralduste ajal on vaja ülal pidada kahte paralleelsüsteemi või üleminek nõuab lihtsalt ajutiselt rohkem ressurssi). Teoreetiliselt võiks riik vajada laenu ka ekstreemsetel juhtudel aga loodame, et seda vaja ei ole (nt 90ndate alguses laenati kütuse ostmiseks),“ kirjutab Lauri.
Eesti riigil on tema sõnul võimalik laenu saada väga soodsatel tingimustel erinevatest rahvusvahelistest finantsinstitutsioonidest ja seda on võetud näiteks selleks, et finantseerida Tallinn-Tartu maantee ehitust. Laenu võtmine on sellistel tingimustel soodsam ja väiksemate riskidega kui võlakirjade emiteerimine.
Oletame, et Eesti riik mingil põhjusel otsustab siiski emiteerida võlakirju. Pikaajalise võlakirja (nt bondi) emiteerimine on tõenäolisem kui lühiajaliste võlakirjade (nn t-billide) emissioon. Lihtsalt seepärast, et laenu võtmise vajadus on Eesti puhul seotud ikka pikaajaliste projektidega. Ja pikaajalisi projekte tuleb finantseerida pikaajalise rahaga.
Kui Eesti riik emiteerib võlakirju, siis pole Lauri sõnul sugugi kindel, et seda tehtaks tillukesel Tallinna börsil. Soodsam on seda teha näiteks Londonis. Unistus Tallinna börsi elavnemisest jääb täitumata. „Isegi sel juhul, kui riigi võlakirjad emiteeritaks siin, sest järgmine küsimus on selles, kes neid ostaks,“ märgib Lauri.
Suure tõenäosusega ostaksid Eesti riigi võlakirju tema sõnul suured rahvusvahelised investorid, mis tähendab, et Eesti väikeinvestorile jäävad üpris tühjad pihud. Isegi kui esmaemissiooni puhul eraldada Eesti väikeinvestoritele mingi osa, võib suure tõenäosusega oodata, et mõne aja pärast on need võlakirjad ikkagi suurinvestorite käes.
Lauri sõnul on tõenäoline, et enamus investoreid hoiavad võlakirju enda käes, sest Eesti riigi puhul on tegemist turvalise investeeringuga. „Eestil pole küll AAA reitingut, kuid võrreldavate seas on meil reiting kõrge (AAA reitingu saamine eeldab kordades suuremat majandust, mis tähendab, et Eesti on sellest ikka väga-väga kaugel),“ märgib Lauri.
„Kui hüpoteetiliselt oletada, et Eesti Pank hakkaks kokku ostma juba emiteeritud Eesti riigi võlakirju, siis ostaks ta neid rahvusvaheliste investorite käest ehk raha voolaks mitte Eesti majandusse, vaid Suurbritannia, Rootsi, Soome ja teiste riikide majandusse. Seega positiivne efekt rahatrükist oleks ikkagi kaudne,“ kirjutab Lauri.
