Kvaliteetsete ja lojaalsete ettevõtete arv on langustrendis ja Eurostati andmeil jääb pärast nelja-aastast tegutsemist ellu vaid alla poole loodud ettevõtetest. Kõik edukad Eestist alguse saanud idufirmad kolivad jalgade alla saamisel Eestist ära. Täna ei ole ühegi partei valimisplatvormis esikohal ettevõtja või välisinvesteeringute soodustamine. Või toonitatud põhimõtet, mille toob välja Hea Õigusloome Tava: „Seadus peab olema Eesti õigussüsteemi sobiv ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Vältida tuleb õiguslikult autistlike lahenduste kehtestamist.“

Ettevõtjatelt püütakse iga maksuraha sent jõuga kätte saada, aga keegi ei küsi, mis ettevõtjad maksupettusele viib ja miks nad peavad nn hallil alal tegutsema. Ettevõtja ei ole oma olemuselt maksupettur, sellele teele tõukab väikeettevõtjaid muude võimaluste puudumine ja ellujäämise nimel viimase õlekõrre kasutamine. Ühes edukas riigis peaks riik kohtlema ettevõtjaid mitte kui potentsiaalseid kurjategijaid vaid kui peamist tootvat vara, mida tuleb iga hinna eest väga heas (töö)korras hoida.

Ettevõtjate nurin on läinud nii tugevaks, et see on paisunud hädakisaks. Kas nad virisevad ilmaasjata?

Vaatame faktidele otsa – mida on ettevõtjad saanud ainuüksi viimase aastaga loosungi all „Soodustame ettevõtlust ja meelitame Eestisse välisinvesteeringuid“. Positiivse poole pealt võib välja tuua e-residentsuse.

Kas sellest piisab, et vastu seista järgnevale ning kas see aitab meil püsida võrreldes teiste riikidega konkurentsis?

• Juhatuse liikmed jäid ilma igasugusest võimalusest saada töötukindlustuskaitset

Alates 1. novembrist 2014 ei ole töötukassasse enam asja isegi sellistel isikutel, kes oma põhitööna töötavad mõne tööandja juures ning nende töötasult tasutakse töötuskindlustusmakseid, kuid kes on samaaegselt mõne ühingu juhatuse liikmed. Probleem sai alguse töötutest, kes ei naasnud enam tööturule töötajatena, vaid hakkasid töötamise asemel osutama teenust enda loodud firma ehk nn ühemehefirma alt. Selle asemel, et probleemiga tegeleda, karistati ja „trahviti“ (tasuvad makse, aga riigilt midagi vastu ei saa) kõiki ettevõtlike töötajaid.

• 1000-euroseid arveid tuli hakata eraldi deklareerima

Probleemid algasid peamiselt kütuseäriga seotud käibemaksupettustest. Keegi ei kuulanud ettevõtjate hädakisa ja kõiki ettevõtjaid hõlmav karistus suruti jõuga läbi.

• Töötaja tuleb kanda töötajate registrisse esimesest tööpäevast alates 

Probleem algas peamiselt ehitussektoris musta tööjõu kasutamisest ja jälle said ettevõtjad lauskaristuse osaliseks.

• 10. veebruariks tuleb kõigil ettevõtjatel esitada lisamaksudeklaratsioon asjaolude kohta, mis on toimunud minevikus aga võivad vähendada nende tulumaksukoormust tulevikus

Kogu EV ajaloo jooksul pole sellist deklareerimiskohustust olnud ning tõendamise kohustus tekkis alles siis, kui sooviti maksusoodustust kasutada. Kui TSD-deklaratsiooni ei esitata, ei rakendu ka printsiip, et mis oled ühingusse sisse pannud, seda saad ka maksuvabalt välja võtta. Oma kogemusest võin öelda, et ühe rohkem kui 20 aastat tegutsenud ettevõtja puhul võttis kõigi asjakohaste dokumentide hankimine ja asjaolude väljaselgitamine enam kui 4 kuud.

Märkimisväärne on, et seadus jõustus 1. jaanuaril 2015 ja deklaratsiooni saab reaalselt esitada 9.—10. veebruaril. Keegi ei oska tuua mõistlikke põhjendusi, miks selle asjaga nii kiire on.

• Välismaiste juhatuse ja nõukogu liikmete töö maksustatakse Eestis olenemata sellest, kas nad selle eest tegelikult ka Eestis raha saavad

Alates 1. jaanuarist 2015 on Eesti ettevõtetel „suur rõõm“ tasuda nn. Eestis tehtud töö (nt 4 koosolekut ja 5 meili) pealt topeltmakse lisaks sellele, mida kontsernis antud isikule makstavalt tasult juba on tasutud. Arvestades Eesti väiksust on see eriti küüniline ja suurtes kontsernides tekitab sellise muudatuse selgitamine piinlikkust, eriti kui vastavat metoodikat ei ole välja töötatud.

Kuidas, mis põhjendustega ja kui salaja asi sündis, võib täpsemalt lugeda siit: Oluline maksumuudatus sündis ministeeriumi kabinetivaikuses

• Pankrotiavalduse esitamata jätmine ei ole enam kuritegu 

Kui varem sai pankrotimeistrit karistada, kui ta ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust, siis alates 1. jaanuarist 2015 ei ole selline tegevus enam kriminaalkorras karistatav. Riik leidis, et seda sätet ei ole praktikas kasutatud (st riigil ei olnud tahtmist selliseid asju menetleda, kuigi kohtunikel ja pankrotihalduritel oli kuriteoteate esitamise kohustus). Olukord on väga halb, kuna peaaegu pooled pankrotid lõppevad raugemisega (st raha ei jätku isegi pankrotimenetluse kulude katteks). Kahjuks asemele muid meetmeid ettevõtjate kaitseks ei pakutud ja riik leidis, et las ettevõtjad tegelevad ise selliste probleemidega, sest nüüd on see küsimus lahendatav vaid tsiviilmenetluse korras.

• Ettevõtte sõiduautode ja seotud kulude maksustamise muudatus 

Probleem sai alguse ühemehefirmadest, kus arvel üks või rohkem autot. Karistuse said jällegi kõik ettevõtjad ning nüüd ei saa enam sõiduauto soetamiselt ja sellele tehtud kulutustelt käibemaksu täies ulatuses tagasi. Lisaks kuulsime äsja, et erilise kontrollimise alla võetakse need, kes on sõiduauto soetanud vahetult enne maksumuudatuse kehtima hakkamist. „Loogiline“ - tegemist ju maksupetturitega.

Mida see endaga kaasa toob, saab lugeda siit: Ettevaatust - firmaauto!

Kõigi nende nõuete täitmiseks oleks soovitav igal väikeettevõtjal sarnaselt suurettevõtjatega hakata mõtlema eraldi inimese palkamisele. Lisaks sellele tuleb veel ju vastata ka tööinspektsiooni, maksuameti ja statistikaameti küsimustele. Pead näiteks aeg-ajalt maksuametile aru andma, miks su käive on langenud või kellega sa ikkagi tehingu sõlmimisel suhtlesid. Või siis pead kaitsma tööinspektori ees võimalust kohaldada ka edaspidi summeeritud tööaega, kuigi eelmisel kuul oli võimalik tagada töötajatele tavapärane tööaeg. Või siis pead täitma kolme töötajaga ühingus vähemalt neli-viis statistikaameti aruandlusvormi kvartalis jne.

Ettevõtjaid survestab tööjõumaksude väga kõrge tase, mille juures on väikeettevõtjatel väga keerukas ellu jääda - meie immigratsioonipoliitika on jäik, mis takistab suurettevõtete laienemist ja innovaatiliste ideede teket; seadused on keerukad, mis on muutnud äritegevuse ilma advokaati kaasamata väga riskantseks ning ettevõtjate kohustust parandada seaduselünki oma raha eest kohtupraktika kujundamise kaudu peetakse normaalseks.

Oleme kuulnud poliitikuid kuulutamas, et ettevõtjad peavad vöö koomale tõmbama ja mõnel on plaanis isegi sõlmida ettevõtjatega kokkulepe töötasude tõstmiseks või tõsta miinimumpalk 1000 euro peale. Andke andeks, aga ma ei saa aru, kust peaks ettevõtjad selle raha leidma, kui meil on tööjõumaksud nii kõrged ja riik näeb viimasel ajal kõvasti vaeva, et ettevõtja ei saaks tegeleda oma põhitegevusega. (Meeldetuletuseks mainin ära, et selleks on ikkagi äritegevus). Väikeettevõtlus ei saagi pikemas perspektiivis ellu jääda, kui jätkub samasugune maksupoliitika ning nn musta ettevõtluse vastu võideldakse ülaltoodud meetmetega.

Ettevõtja ees seisvaid valikuid ilmestab hästi ühe väikeettevõtja hiljutine mõtteavaldus: Väikeettevõtja ülisiiras kirjeldus: ausa äri ajamisest ja 1000-eurose miinimumpalga

Võime väita, et need meetmed on vajalikud, et muuta äritegevus ausamaks. Pigem viivad need meetmed väikeettevõtluse surmani või siis veelgi räpasemaks muutumiseni. Kui ausalt ei ole enam Eestis võimalik väikeettevõtlust viljeleda, siis tegevus kas lõpetatakse või otsitakse uusi võimalusi ja riigi petmise asemel hakatakse petma lihtsalt rohkem teisi ettevõtjaid või töötajaid. Pankrotistatistika on meil juba praegu kohutav. Üle poole ettevõtjatest lõpetab raugemisega, kus pankrotimenetlust läbi ei viidagi ning maksejõuetuse põhjusi välja ei selgitata. Juhul kui ettevõtja soovib oma raha ikkagi kätte saada ja nõuab asjaolude väljaselgitamist, peab ta meie seaduste kohaselt võlgniku pankrotiprotsessi esmalt ise kinni maksma. Aga ka siis on pankrotimenetlusest raha tagasi saamise võimalus olematu.

Võrdlus teiste ELi riikidega oleks kohatu, aga naabritega võiks võrrelda küll. Läti on näiteks loonud väikeettevõtluse soodustamiseks eraldi mikroettevõtja mudeli, mis kohaldub FIE-dele ja äriühingutele, mis vastavad teatud väikeettevõtja tingimustele. Neile kohaldub vaid üks maks – 9% kvartaalselt käibelt, mis katab ära kõik maksud (füüsilise isiku tulumaksu, ettevõtte tulumaksu ja sotsiaalkindlustuse). Ei mingit liigset bürokraatiat ja tapvaid maksumäärasid. Eesti toetused ja meetmed välisinvesteeringute soodustamiseks on olematud võrreldes Läti ja Leeduga (maksusoodustustega free economic zones, toetused, lihtsustatud immigratsioonipoliitika).

Investeeringute soodustamiseks on näiteks Lätis ette nähtud maksuvähendus 25% tootmisesse tehtud investeeringult suurusega 10—50 miljonit eurot ja maksuvähendus 15% investeeringult suurusega üle 50 miljoni euro. Eelmise aasta lõpus tutvustasid leedukad jällegi uut välisinvestoritele suunatud toetuste paketti, kus igal suurettevõtjal on teatud investeeringu tingimuste täitmisel võimalik saada kuni 4,34 miljonit eurot toetust. Näha on, et nad pingutavad.

Mida on ette näidata meil? Kas tõesti 0% tulumaks (kasumi väljavõtmisel on Eesti maksud aga oluliselt kõrgemad kui naabritel) ja e-residentsus?

Tuleb tõdeda, et oleme riigina uute, ettevõtlust elavdavate ideede rakendamise poolest kahjuks sabassörkijad (kui sedagi), aga kontrollimeetmete väljamõtlemise poolest esirinnas. Edukas riik peaks kehtestama reegli, et iga ettevõtlust mistahes viisil koormava seaduse vastuvõtmisel tuleb vastu võtta vähemalt kaks ettevõtlust lihtsustavat ja soodustavat seadust.

Riik, kas sa tõesti ei kuule ettevõtjate appikarjeid? Või on tõesti meie ettevõtjatele lohutuseks vaid see, et tuleb n-ö vait olla ja edasi teenida......

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid