Mul on hea meel, et maksuameti juht on oma veast aru saamas ja amet on oma rutakaid otsuseid ümber vaatamas. Sest olgem ausad - eelmisel nädalal plahvatanud infopomm sellest, et maksuamet käib avalikes kohtades firmaautosid otsimas ja püüab rentnike leidmiseks värvata korteriühistutest koputajaid, on näide sellest, et maksuamet ja riik teevad oma rutiinset tööd sihikindla jõhkrusega. Samal ajal on ka Soome ja Rootsi maksuametid alustanud jõulist neis riikides peamiselt ehituses ja transpordi vallas tegutsevate Eesti firmade kontrolli ning kirjutavad juba välja tuhandetesse eurodesse ulatuvaid nõudeid.

Kuid see, mis on ühe ametkonna kitsam eesmärk, võib Eesti riigi kui terviku edenemise seisukohast olla sootuks karuteene.

Juba on mitmel pool toodud esile, et nn piilumine on maksumaksjate suhtes ebameeldiv ja isikuvabadust piirav tegevus. On aga veel üks varjukülg: enamuses väikeettevõtetes on probleeme dokumentide, sularahaarvete , firma tarvis ostetud asjade isikliku kasutamisega jne. Aga mitte suuri ja mitte pahatahtlikkusest – nad lihtsalt ei jõua kõike nii korralikult teha kui kümned seadused ja määrused ette kirjutavad. Samuti on kaasajal paljudel ettevõtjatel piir eraelu ja igapäevatöö vahel olematu. Mida efektiivsemaks muutub oma kontrollis maksuamet, seda raskemaks ja lõbutumaks muutub väikeettevõtjate niigi madal ettevõtlustuhin. Kuid nemad on just need, kelle entusiasmil riik püsib. Kuhu viis riigikapitalism, nägime NSVL pealt.

Võrdsuse printsiip ühiskonnas

Kõrvutades praegust piilumiskampaaniat avaliku sektori töötajate autokasutusega isiklikuks tarbeks, ilmneb hämmastav ebavõrdsus, kui mitte ülekohus maksumaksja suhtes. Nimelt on absoluutses enamuses maksumaksja taskust kinni makstavaid sõidukeid ilma mingi tähistuseta, mis näitaks, et tegu on riigiametnikele ametisõitudeks eraldatud sõidukiga. Seega võib maksumaksja arvelt luksusliku keskklassiautoga oma asju ajav riigiametnik nautida privileege täiel rinnal. Selleni välja, et sõidukit kasutavad oma erasõitudeks ka teised pereliikmed. Väide , et sealjuures on lisamaksud kenasti makstud, on eriliselt küüniline ja selge mõistusega inimese jaoks absurdne. Kust tuleb selliste maksude tasumiseks raha? Ikka maksumaksja taskust.

Arenenud riikides on see küsimus lahendatud sirgjooneliselt - riigiautodel on kas teistmoodi numbrimärgid või kohustuslik tähistus suure teavitusena sõiduki külgedel. Heaks näiteks on selles osas Norra, mis on samuti väga kõrge maksukoormusega riik. Tulemusena on maksumaksjal selgelt näha, kui tema vaevaga teenitud raha eest keegi erahüvesid naudib. Ehk siis lihtsalt varastab.

Väikeses vaeses Eestis aga hoidutakse sellest sammust kramplikult. Tänavatele tekiks ootamatult palju riigimärgistusega luksuslikke dziipe ja high-end sõiduautosid, mis maksumaksja hinge vaevalt rõõmustaksid.

Väikeettevõttele tähendab 3000eurone maksunõue äri lõppu

Kui ma meenutan 20 aasta jooksul minu käest läbi käinud likvideerimismenetlusi, on mulle jäänud mulje, et pea kõigis neis ettevõtetes on juuksekarva lõhki ajades võimalik leida probleeme firmaautode või muu vara kasutamisega rohkemal või vähemal määral isiklikuks tarbeks. Näiteks viidi laps enne tööd kooli. Kui nüüd eeldada, et riik paneb lisaks spordiklubidele oma piilurid ka koolide, lasteaedade, kontserdisaalide ja kaubanduskeksuste juurde vahtkonda, siis uskuge mind - efektiivne riik tapab suure osa oma tegelikest toitjatest - väikeettevõtted. Juba 2000-3000eurone trahv või tagantjärele välja kirjutatud nõue on pooltele väikestele ettevõtetele piisav pauk, mis viib laeva kreeni. Sama raha eest saanuks korralikku kuupalka kaks-kolm inimest.

Nn skeemitamine seaduste piirimail ei ole tegevus, millest võidaksid või kaotaksid suured ettevõtted. Neil võib sellest sõltuda kasuminumbri kolmas või neljas koht pärast koma. Küll aga on see just väikestele sageli elu ja surma küsimus. Seda enam, et suurem osa Eestis oma teenuseid ja kaupu pakkuvaid väikeärisid püsivad konkurentsis vaid tänu kulude piiripealsele optimeerimisele.

Võtame näiteks vabariigi sünnipäeval taas meedias säranud kohaliku moetööstuse, mille kõige edukamate tegijate kuukäibed jäävad vaatamata tarbija jaoks röövellikult kõrgetena tunduvatele hindadele kõigest 5000-9000 euro vahele. Kas tahame, et Eesti moe- ja käsitööstus edasi tegutseks ja järgmiseks riigi sünnipäevaks oma taset veelgi kergitaks? Või eelistame, et nad pigem veelgi rohkem makse maksaks?

Firmatapp on sageli ainus pääsetee

Ma tean kümneid väikeettevõtjaid, kes pole oma äri ajades kunagi tegelikult arvestanud sellega, et maksuamet, olgu siis Eesti, Soome, Rootsi vms võiks ühel kenal päeval nende uksele koputada. Õigemini arvavad nad, et kui koputab, eks siis vaatame, mida teha annab. Tegelikkuses aga tuleks olla veidi kiirem ja piilurite sõbralikke koputusi ennetada. Tuleb kriitilise pilguga üle vaadata oma ettevõtte raamatupidamine ja leida üles nõrgad kohad.

Kui leidub midagi, mida võib tõlgendada mitmeti, tuleb leida võimalus asi lahendada. Olgu siis mingil viisil korrastamise või ka antud juriidilise keha ärakoristamise teel.

Üha efektiivsemaks muutuva riigiaparaadi vastu leiab rohtu vaid siis, kui tegutsete kainelt ja õigeaegselt. Enne, kui nad uksele koputavad või teie autonumbri spordiklubi ees märkmikusse kraabivad.

Moraalne õigustus on siikohal põhjendatav sooviga kaitsta mitte pätte, vaid niigi nõrku ettevõtteid. Mina isiklikult olen päri ühe kunagise maksuameti peadirektori välja öeldud mõtteteraga, et iga ettevõtja esmane kohus on ära toita oma pere ja alles siis ülejäänud riik.