"Kanad, kes saavad piisavalt suurel maa-alal, kus kasvab ka rohi, vabalt toimetada, söövad ka isu järgi rohelisi taimi. Rohelised taimed annavad munarebudele tumekollase värvi. Porgand on ka värvi andja. Talvel võib anda värvi jaoks ka rohujahu. Ka kollane mais annab head värvi. Paraku on enamus maisi GMO," selgitab Meigo.

Samas teab tähelepanelik perenaine, et ühest munakarbist võib sageli leida mune, mille munarebud on erinevat värvi. Asi on maitses! "Kui kana käib vabalt ringi ja valib ise, mida sööb, siis on sama kanakarja munad natuke erineva värviga. Kuna igal kanal on oma maitse, siis nad ei söö täpselt sama sööki."

Tööstuslikel puurikanadel sellist valikuvabadust ei ole. Ehk siis tuleb süüa seda, mida antakse. Selleks on ühesugune sööt, mis teeb ka munarebude värvi ühtlaseks. "Värvuse toon sõltub sellest, kui palju kunstlikke värvaineid kanatoidule lisatakse. Rebu võib värvida tumeoranžiks või punaseks, kui kellelgi peaks soov olema," seletab Meigo.

Milles seisneb erinevus tarbija jaoks?

"Puurikanade ja normaalse toiduga vabakanade munad on erineva maitse ja konsistensiga. Puurikanade munad sisaldavad palju selliseid aineid, mida seal ei peaks olema ja mis sööja tervisele hästi ei mõju.

Ka puurikanade sõnnik ei sobi kasutamiseks mahepõllumajanduses, kuna kanade toit sisaldab GMO maisi. Kui juba puurikanade sõnnik rikub põllu ära, mida siis veel nende munade toiduks tarvitamisest rääkida?"

Meigo tavapõllundusele pikka pidu ei ennusta. See tähendab, et see ei ole jätkusuutlik. "Lisaks sellele, et tavapõllumajanduse toodete tarvitamine on tervisele kahjulik, hävitab see ka mulda. Tavapõllumajanduse mullad surevad, seal puudub normaalne elu," seletab Pihlaka talu peremees ja lisab, et seetõttu tuleb tavapõllunduses kogu aeg suurendada põldudele külvatavate mürkide hulka.

See toob omakorda kaasa mesilaste ja paljude teiste eluvormide surma, kellest inimeste elud suuresti sõltuvad. "Mesilased on aga ainult üks väike osa elust, mis looduses toimub. Aga mesilasi me paneme tähele, kuna mett tahaks ju ka. Peale mesilaste on veel tuhandeid eluvorme, mida tavapõllumajandus valimatult tapab," ütleb talunik.

Mis saab edasi?

"Kui tavapõllumajandust ära ei keelata, ootab põllumaade hävimise tagajärjel inimkonda näljahäda, mille suurust enne pole nähtud," ennustab Meigo musta stsenaariumit.

Veel ütleb ta, et traditsioonilist põllumajandust ei tohiks nimetada mahepõllunduseks, sest viimane pole midagi tavatut, nii on põldu haritud aastatuhandeid. Veel enam, n-ö tavapõllumajandus ei ole midagi tavalist, sest seda on praktiseeritud alles alla 100 aasta. "Sellisele ennast hävitavale meetodile võiks mingi tema olemust väljendava nime välja mõelda. Mina pakuks selleks nimeks röövpõllumajandus," ütleb Pihlaka talu peremees otsustavalt.

Pihlaka talu elust saad lähemalt lugeda SIIT!