Targas majanduses luuakse üle 90% ettevõtete lisandväärtusest inimeste poolt. Seega tundub iseenesest mõistetav, et just nutikas inimene on iga ettevõtte jaoks kõige olulisem. Vara, millega peab hoolikalt ümber käima ja hoidma ning millesse tasub järjepidevalt investeerida.

Kuid kas nii arvab ka riik?
Vaadates Eestis kehtivat maksuloogikat, siis kahjuks pigem mitte.

Üks lihtne näide tavaelust. Igapäevaselt valdavalt arvutiga tööd tegev tippspetsialist kurdab ühel hommikul seljavalu üle. Ta sai eelmisel õhtul korvpalli mängides väikese trauma. Loomulikult soovib ettevõtja oma töötajat aidata. Tema valikud ses osas on üsna piiratud. Juhul, kui ettevõtja ostab töötajale uue ergonoomilise tooli, ei pea ta maksma erisoodustusmakse, vaid saab tooli ostu hõlpsasti kuludesse kanda. Kui ta aga soovib suunata töötaja ettevõtte kulul arsti juurde uuringule ja edasisele ravile, lisandub raviarvele ka erisoodustusmaks.

Kas see teema on ettevõtete jaoks üldse oluline? Muidugi on. Erinevatel hinnangutel on töötajate haigestumisega seotud varjatud kulud ettevõtte jaoks väga suured. Nende kulude alla kuuluvad näiteks tegemata töö, asendajate leidmine, asenduse kvaliteedist tingitud tööjõu langus, asendajate koolitamine jne. Sealjuures reeglina – mida kõrgem on töötajate palk, seda suuremad on ka tervisega seotud varjatud kulud. Tundub suisa imelik, et me saame investeerida töötajate haridusse, motivatsiooni, meeleolusse, töökeskkonda, kuid ei tohi topeltmaksustamise hirmus toetada töötaja tervenemist.

Olukorda muuta on lihtne

Poliitikute jaoks ei ole teema uus – pidevalt on Riigikogu menetluses tiirelnud erinevaid seaduseelnõusid, mis soovivad spordi ja tervisega seotud kulutustelt erisoodustust kaotada. Siiani ongi arutelu tihti ummikusse jooksnud kohas, kus peab otsustama – kas ettevõtte poolt töötajale uute jooksutossude või golfivarustuse ostmine ikka peaks olema erisoodustusest vabastatud või mitte.

Aga jätame selle vaidluse praegu kõrvale, ärme räägi sportimisega seotud kuludest ja keskendume ainult seadusega väga täpselt määratletud raviteenustele.

Lihtne oleks ju otsustada, et ettevõtja ei pea raviteenustelt enam erisoodustusmaksu maksma ja saab niimoodi täiendava võimaluse investeerida oma töötajasse. Kuna täna ettevõtjate poolt raviteenuste eest erisoodustusmaksu tasumine on sisuliselt olematu, ei jääks riigil maksu kaotamise tõttu sentigi raha saamata. Küll aga hoitakse kokku raviraha, vähendatakse hüvitiste kulu ja targa riigi tark kodanik muutub tervemaks.

Kas pole selle lahenduse puhul tegu win-win-win olukorraga?! Töötajal tekib võimalus kiiremini ravi saada, ettevõtja saab omale tervemad töötajad ja Eesti tervishoiusüsteemi lisandub täiendavat raha. Seda täiendavat kapitali on aga arstide ja õdede Eestis hoidmiseks hädasti vaja.

Kokkuvõtteks – me ei saa liikuda targa majanduse poole, kui ettevõtjal on tooli palju lihtsam investeerida kui oma töötajasse. Tark riik – ole hea ja võimalda ka ettevõtetel oma töötajate tervisesse panustada!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid