Die Presse artiklis vaadeldakse, kas kaheksa pärast 1999. aastat euroalasse astunud riiki (Kreeka, Sloveenia, Malta, Küpros, Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu) täitsid pikaajalise hinnastabiilsuse ja jätkusuutliku finantspositsiooni kriteeriumid.

Eesti kohta kirjutavad artikli autorid, et referentsaasta 2009 oli alates 2003. aastast esimene aasta, kui Eesti inflatsioonimäär oli lubatud piirides. Aastatel 2001-2008 ulatus Eesti keskmine inflatsioonimäär 4,9 protsendini, referentsmäär oli aga 1,6 protsenti. Et Eestil oli sel ajal euroga valuutanõukogu fikseeritud vahetuskurss, näitab see erinevus autorite sõnul tugevat reaalset kursi tõstmise vajadust, mida saab seletada pikaajalise tugeva majanduskasvuga. Euroopa Keskpank vaatas oma konvergentsiraportis sellele inflatsiooniarengule "murega" tagasi. Ka pärast referentsaastat, ajavahemikus 2010-2014, oli Eesti keskmine inflatsioonimäär (3,1 protsenti) enam kui lubatud 1,5 protsendipunkti kõrgem kui kolme hinnastabiilseima riigi keskmine (1,1 protsenti). Eesti euroalaga liitumine oli seetõttu ebaseaduslik, kirjutavad Vaubel ja Schmidt Die Presses.

Ebaseaduslikuks peavad artikli autorid ka Kreeka, Malta, Läti ja Leedu euroalasse astumist. Pikaajaline hinnastabiilsus puudus Kreekas, Eestis, Lätis ja Leedus ning Sloveenias ja Slovakkias oli see küsitav. Eelarvedefitsiit ületas kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust aga Kreekas ja Maltal.

„Kui usaldada statistikat, ei ole vaid Küprose liitumine õiguslikult vaieldav,“ märgivad autorid.