Venelaste Lada ehk kiire ja temperamentse Žiguli 45. sünnipäev

Alates eelmisest aastast tuleb Venemaa autotootjate lipulaeva AvtoVAZi kontorist peamiselt hädateateid. Viimati teatas autotootja märtsis, et nende puhaskahjum kasvas eelmisel aastal idanaabri raamatupidamisreeglite kohaselt aastataguse ajaga võrreldes 3,2 korda. Ometi ei kavatse AvtoVAZ lusikat nurka visata ja ähvardab hoopis välja tulla aina uute mudelitega.

Sitke vaimuga autotootja lapsuke Žiguli tähistab sel aastal oma 45. sünnipäeva. Autoleht tegi sel puhul nõukogude aegsele klassikule kummarduse ja vaatas kõik kunagi liinilt tulnud Žiguli mudelid oma silmaga ja n-ö elusast peast üle.

„Pealkirja järgi võiks kahtlustada pehmelt öeldes meeltesegadust, aga enne diagnoosimist tuleb rännata aastasse 1970,“ selgitab alustuseks Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper.

1970. aastal sõitsid Volga Autotehase (VAZ) konveierilt maha esimesed VAZ-2101-d. Tänavapildis domineerisid aga Moskvitš-408-d ja sama margi vanemad mudelid, leidus Zaporožetsi Maanteemuhke. Ainus dünaamikalt võrreldav ja „tavainimesele” enam-vähem kättesaadav mudel oli 1967. aastal debüteerinud Moskvitš-412, kuid juhitavustäpsuselt jäi see Žigulile alla.

Nii märkisidki Uve Soodla ja Kalju Vainola oma raamatus „Sõiduauto Žiguli” (esmatrükk 1975, Tallinn), et raamatu peakangelane on „teiste meil toodetavate autodega võrreldes veidi kiirem sõiduk, mis temperamentselt reageerib juhtimisvõtetele. See on eriti märgatav kiiruse suurendamisel. Ei ole mingi uudis, et mudelid 2101 ja 21011, vaatamata oma massiühiku kohta tulevale väiksemale võimsusele, kiirenduvad paremini kui Volga GAZ-24.”

Ilmselge, et Žiguli omanik ei saanud end 1970ndatel ja 1980ndatel selle teadmise valguses sugugi halvasti tunda. Aga ei olnud head halvata: näiteks 1981. aastal juhtus eraautode juhtide süül 768 liiklusõnnetust, millest Žigulid põhjustasid 430 ehk üle poole.

Muidugi ei ole teada, kui palju neist õnnetustest juhtus seetõttu, et Žiguli-meestel langes meri põlvini, kui palju lihtsalt erinevate „lihtsamate” eksimuste tõttu. Küll aga pidasid eelpool nimetatud raamatu autorid vajalikuks märkida, et Žiguli roolis on kiirus halvemini tunnetatav kui teistel „kodumaistel” autodel ja et see on tundlik libeda tee suhtes.

Mõlema märkusega saab nõustuda ka 45 aastat hiljem: 100 km/h Zaporožetsiga on enesetapukatse, Moskvitšiga seiklus, aga Žiguliga täiesti mõistlik tempo. Kui Zaporožets on salakaval igas olukorras, vist ka seistes, siis libedal teel käitub näiteks Moskvitš-412 märkmisväärselt rahulikumalt kui 2101 ja selle järglased.

Selles loos vaatamegi Žigulid n-ö elusast peast. Tegime kõigi vanemate põhimudelitega väikese proovisõidu ja loobusime järjekordse referaadi kirjutamisest sadu kordi kirjutatud-näidatud-räägitud loost, Nõukogude-Itaalia koostööst, tehase sünnist jne.

Kuidas ja milliste muljetega Autolehe ajakirjanikud need „eluskatsed“ läbisid, saab rohkete fotode saatel lugeda selle nädala Autolehest.