Maanteeameti autodele paigaldatud GPS-id vähendasid kütusekulu 3000 liitri võrra
Maanteeameti juht Aivo Adamson ütles intervjuus Ärilehele, et ametiautode kasutust tuleb kindlasti kontrollida, kuid ei tohi äärmustesse laskuda. Riigivalitsejad peaksid aga enne suurte otsuste tegemist hindama, millised on nende otsuste tagajärjed ja eksimuse korral oma viga tunnistama.
Kuidas uue valitsuse uus koalitsioonileping meeldib?
Tundub, et leitud on kompromiss, millega ei ole ükski kompromissi teinud osapooltest rahul. Sel juhul ei olnud see ju hea kompromiss, kui keegi ei ole rahul. Meil ei olnud ka inimesed rahul, kui paigaldasime 175 autole GPS-i. Loomulikult oli vastuseisu ja kahtlustamist, et nüüd hakatakse kõiki ja kogu aeg jälgima. Aga tegelikult oli asja sisuline mõte eelkõige selles, et tahtsime teda, kuidas meie vara kasutatakse.
Kindlasti kahtlustasite ka seda, et autodega tehakse auringe ja neid peaks oluliselt vähendama?
See oli asja teine mõte. Näiteks võrreldes 2013. aasta oktoobriga kulus 2014. aasta oktoobris 3000 liitrit vähem kütust. Siiski ei tohi teise äärmusesse laskuda. Meil on kohustus õnnetustele välja sõita, neil inimestel peab auto kogu aeg käepärast olema. Me peame tegema järelevalvet. Hulluks ei saa minna. Kui keegi sõidab objektilt objektile liikudes poest mööda, paneb auto poe parklasse ja käib korraks kaupluses, ei ole see kuritegu.
Inimesed peavad jõudma ise veendumusele, et alati ja kõikjale ei ole ilus ametiautoga sõita. See on sisetunde küsimus, mingit lauskontrolli ei ole mõtet rakendada. See tekitaks omakorda mõttetuid kulutusi.
Marek Helm on oma ametis ka vaieldamatult väga tugev reformaator, aga ettevõtete autode parklates jälitamine kukkus kentsakas välja.
Jah, Helm rakendas tõepoolest ootamatut šokiteraapiat, mis ei viinud kuigi kaugele. Kui oleks minu teha olnud, oleksid pannud suure kella külge, et kahe või kolme kuu pärast alustame sellise kontrolliga. Inimesed oleksid saanud selle mõttega harjuda ja mõelda, kas ja milliseid korrektiive peab oma käitumises tegema. Mareki eesmärk on ju tegelikult õilis ja mõistlik – kindlasti ei mõtle ka Helm, et kõik ettevõtjad on rehepapid –, aga asja saanuks teistmoodi ajada.
Tegelikult täitis ju Helm poliitilist tellimust. Poliitikud olid teinud arutu otsuse, naiivselt optimistliku arvutuse, riigiametnik pidi seda otsust täitma hakkama ja avalikkuse pahameel langes täiesti ülekohtuselt poliitiku otsust täitma tõtanud ametniku kraesse.
Ma olen ka varem öelnud, et olen päri Anne Sullingu stiiliga, kes rõhutas korduvalt, et enne suurte otsuste tegemist võiks hinnata nende tagajärgi ja mõjusid. Ei ole mõtet ummisjalu mingit ägedat asja lubama tõtata, kui pole teada, kust selleks raha võtta. Või kiirustada juba eos valedel eeldustel. Sel ei ole mõtet, pärast on tüli rohkem kui asi väärt.
Pealegi, kui selgub, et ongi eksitud, valesti arvutatud ja laekumist üle hinnatud, võiksid kõik valitsuse osapooled astuda sammu tagasi ja tunnistada, et läks valesti, peame mõnest valijatele antud lubadusest loobuma või viime selle hiljem täide. Eksimuse tunnistamises ei ole midagi traagilist.
