Margus Maidla: mänguteooria spetsialisti Yanis Varoufakise põrumine poliitmängudes
Rasketel aegadel koondavad riigid raskuste ületamiseks või stagnatsioonist väljumiseks oma ühiskonna intellektuaalse paremiku. See on reeglina edu toonud valem. Hiljuti kutsus ka Vabaerakond üles laskma otsustusprotsesside juurde rohkem isiksusi.
Ka kuulus väejuht Napoleon kasutas oma edu rajamisel põhimõtet, et edutatud said väejuhtideks võimekuse, mitte seisuse põhjal. Kõrgelt haritud ja laiade teadmistega inimeste kaasamine poliitilistesse protsessidesse on igati hea ja tänuväärne tegevus.
Kreeka rahandusminister professor Yanis Varoufakis on päris kindlasti üks markantsemaid kujusid Kreeka kriisi läbirääkimiste saagas ja hellenite ajupotentsiaali üks säravamaid poegi, kuigi tema põhimõtted ja seisukohad võivad olla vastukarva. On ka mulle.
Tegu on igati akadeemilise persooniga, korralikult haritud ja kraadi kaitsnud majandusteooria, ökonomeetria ja mänguteooria spetsialistiga. Ta on majandusteooria professor Ateena Ülikoolis ja lisaks erialaartiklite välja andnud ka kümmekond monograafiat, millest seitse on saadaval ka inglisekeelsetena. Tema viimase ja kõige provokatiivsema raamatu pealkiri on „The Global Minotaur: America, the True Causes of the Financial Crisis and the Future of the World Economy“ (2011). Seal vaatleb autor alates 1929. aasta Ameerika suurest majandussurutisest kuni 1970. aastani välja kujunenud globaliseerunud majandust, eriti rahvusvahelist rahandussüsteemi allegooriana kui inimliha tarbivat Minotaurost*, kõigi meie globaalsete (majandus)hädade põhjustajat ja allikat. Tegu on selgelt provokatiivse ja senist globaalmajanduse aluskorraldust eitava teosega, mis paistab silma igati akadeemilistele kaanonitele vastava ja üsna haarava käsitluslaadiga.
Heas kooskõlas eelnimetet käsitlusega on tema 18. veebruaril 2015 The Guardianis ilmunud artikkel „How I became an erratic Marxist“ ehk siis, kuidas sai minust ettearvamatu marksist. Siin vaatleb ta senise maailmakorra fundamentaalseid puudusi, kritiseerib Marxi vigu, selgitab, miks ta kaua Marxi käsitlusi eiras ja viskab üles teesid, mida tänapäeva marksist peaks teisiti tegema.
Kui vaadata aga Google Scholari alusel tema enim tsiteeritud raamatuid-artikleid, siis selgub, et akadeemiliselt on ta globaalmajanduslike protsesside mõtestamisest tugevam hoopis mänguteoorias. Tema raamat „Game theory: a critical introduction“ aastast 2004 on juuni lõpu seisuga kogunud 535 tsiteeringut, samas kui ülalnimetet Minotaurose monograafia sai mõne aastaga ainult 50 tsiteeringut. Kui aga vaadata kommentaare tema rahandusministrina tööleasumise kohta 27. jaanuaril 2015 Tsiprase valitsuses, siis nii Bloombergi uudised kui ka majandusteadlastest kolleegid võtsid seda vastu suure entusiasmiga. Majandusteadlaste ringkonnad hindavad teda rohkem kui matemaatilise statistika ja mänguteooria spetsialisti, mitte kui globaalmajanduse protsesside mõtestajat, kuigi tundub, et just viimane on tema enda meelisvaldkond.
Tegu on reaalteaduslikult mõtleva inimesega, sest kui vanemad ta 1978. aastal Inglismaale haridust omandama saatsid asus ta õppima füüsikat Essexi Ülikoolis ja alles paar aastat hiljem leidis, et tema kutsumus on ikkagi majandus. 1982. aastal kaitses ta teadusmagistri kraadi matemaatilises statistikas Birminghami Ülikoolis ja PhD jällegi Essexis.
Igal juhul on tegu igati hea leiuga vasakäärmuslikule SYRIZA-le, kes võttis viimastel Kreeka parlamendivalimistel valimisvõidu. Saada endale rahandusministriks rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlane, professor ja veel veendunud marksist - seda kombinatsiooni võib antud kontekstis nimetada ka poliitiliseks jackpotiks.
On ka näha, et parteitu (ta ei kuulu ametlikult ühtegi SYRIZA koalitsiooni partei nimekirja) spetsialistina-ministrina on tal nii peaminister Alexis Tsiprase kui ka selle vasakäärmusliku koalitsiooni poliitilise eliidi seas arvestatavat autoriteeti. Selle kinnituseks on kasvõi see, et kuigi teda on EL-i läbirääkimisprtnerite poolt otse ja pidevalt kritiseeritud, ei ole Tsipras tema väljavahetamise peale läinud.
Kui vaadelda ummikusse jooksnud läbirääkimisi ja Varoufakise profiili, siis tegelikult jõudsid need läbirääkimised taolisse seisu üsna ettearvatavalt. Miks? Mäletate neid Varoufakise entusiastlikke ja kergelt ülevoolava joviaalsuse, kohati suisa arrogantsiga antud lugematuid intervjuusid läbi kogu selle aasta kevadperioodi, mil tema sõnumiteks olid peamiselt kaks teesi: Kreeka senine laenukoormus, 248 miljardit eurot (viimased Reutersi andmed) ei ole kestliku arengu mõttes kindlasti jätkusuutlik. Ja temaga saab ainult nõustuda. Selleks ei pea olema majandusstatistik ja professor mõistmaks, et see, mida Varoufakis ütles, on sulatõsi – sellise intressimäära ja laenukoormuse juures ei tõuse majandus eales uuesti jalgadele.
Teine Varoufakise tees tulenes eelmisest, et võlausaldajad peavad tegema laenukoormusele “lõike“ ehk siis kirjutama maha osa nõudeid. Teatavasti aastal 2012 seda 75% ulatuses juba tehti. Tõsi ta on, et ka see nõue omab väga tugevat ratsionaalsuse iva – kui eesmärgiks on Kreeka kestlik majanduspotentsiaali ellu kutsumine, on vaja enamus laene refinantseerida odavamate vastu ja (suur) osa ka korstnasse kirjutada. Ma usun, et sellise akadeemilise enseteadvuse ja teadmistega läkski Varoufakis pidevalt läbirääkimistele, et lollidele Euroopa poliitikutele – üle laua istuvatele rahandusministritest kolleegidele, kes akadeemilises plaanis ju temaga võrreldes siiski profaanid, et neile kõigile TÕDE selgitada.
Tema mõttekäiku toetasid ilmselt ka teadmised mänguteooriast - „demokraatia hälliga“ ei söandata ometi karmi mängu mängida, küll need eurooplased realiteedi alla neelavad. Kuigi oma esmased poliitilised kogemused sai Yanis Varoufakis juba aastatel 2004 – 2006, mil ta oli toonase peaministri George Papandreu PASOKi majandusnõunik, tundub, et tänane Kreeka rahandusminister põrkus konfliktiga, mis saab osaks kõigile ratsionaalselt (kas marksistlikud majandusseisukohad on ratsionaalsed, on muidugi täiesti omaette käsitlusteema), ka tehnokraatlikult mõtlevatele inimestele, kes satuvad poliitilisele otsustusväljale. Ehk siis poliitikas ei saa enamasti toetust mitte ratsionaalne otsustuskriteerium, vaid otsus, mis saab suurima poliitilise toetuse, ja need lähenemised tihti ei ühti. Eriti ei ühti nad riikide vahelistes suhetes ja kriisisituatsioonides. Tugev akadeemiline mõtleja põles läbi ja ebaõnnestus poliitilise mängurina. Majanduslik mänguteooria poliitikas ei kehtinud.
Varoufakis ja Tsipras tegid olulise vea, alahinnates ülejäänud Euroopa riikide valijaid, kodanikke. Varoufakise üks viimaseid avaldusi, et „Kreeka lahenduse võti on (Angela) Merkeli käes“, näitab juba meeleheidet. See on vale avaldus poliitiliselt, aga Ateena Ülikooli majandusteooria professorile on taoline primitiivne lihtsustus lihtsalt kohatu. Kreeklastel on pidevalt olnud raske mõista, et üle laua istuvad nende vastas valitsused ja riigid, kes peavad kõike seda ka oma valijatele selgitama, mitte konkreetsed persoonid a´la Angela Merkel.
Põhimõtteliselt oli ju läbirääkimistel konflikt restruktureerimise järjekorra üle – Kreeka pakkus Euroopale, et restruktureerige kõigepealt meie võlad, aga Euroopa (IMF samuti) pakkus, et restruktureerige enne oma majandus, siis vaatame edasi. Viimane oli kommunistidele vastuvõtmatu.
Mis saab edasi?
Kui kreeklased 5. juulil toetavad Euroopa Liidu reformikava ja edasist abipaketti, siis tõenäoliselt taastab „troika“ kõnelused ja juhul, kui Kreeka majandusreformid on edukad, siis tõenäoliselt mõne aja pärast nõustuvad rahvusvahelised kreeditorid ka kogu võlakoorma refinantseerimisega, kuigi läbirääkimised saavad olema mitte vähemrasked, kui viimastel nädalatel. Kui aga kreeklased EL-i ettepanekud tagasi lükkavad, siis ennustan, et Kreeka teeb maailma finantsavalikkusele „Argentiinat“ - ütleb ultimatiivselt, et poolt või 3/4 oma rahast te lihtsalt tagasi ei saa ja kogu lugu. Taolist praktikat on regulaarselt viljelenud Argentiina, mille tulemusena on ligi 75% maailma kapitalil keelatud omandada selle riigi mistahes varasid. Sinna investeerib ainult kõrge riskitaluvusega kapital, aga seda ka vastava hinna eest. Meie idanaaber Venemaa on harrastanud taolist käitumist ja viimati tegi pisike saareriik Suurbritannia pankadele selgeks, et raha ei ole ja raha ei tule, seega pole taolises käitumises midagi ennekuulmatut.
Olenemata referendumi tulemusest ei ole usutav Kreeka väljumine eurotsoonist, selleks puudub poliitiline tahe ja puuduvad ka majanduslikud argumendid ning regulatsioonid, et juhul kui mingi riik läheb pankrotti, siis ta automaatselt lahkub euroalast. On olemas paralleel, et erinevates riikides on ikka linnu ja maakondi läinud pankrotti (ka Eestis) ja ka USA-s on sattunud (Kreekast rikkamaid) osariike sügavasse majanduskriisi. Ei ole sellepärast neile veel keegi öelnud, et nüüd me viskame teid meie valuutatsoonist välja. On suured majandusstruktuuride erinevused näiteks Põhja- ja Lõuna-Itaalial või siis Alaska ja Texase osariigil USA-s, ei ole see veel takistuseks saanud neil ühtses valuutaruumis eksisteerimiseks. Tõsi - reeglina on siis kehvemad ka pidevad ülalpeetavad, aga on ka vastupidiseid näiteid. Kui on poliitiline tahe, siis on need küsimused lahendatavad, ka kõige sügavamate probleemide korral.
Hoopis iseasi on üleolev läbirääkimiste kultuur, mida hellenistest kommunistid on pidevalt harrastanud.
Tõsisemaks probleemiks on pikas perspektiivis aga see, et me keegi ei tea midagi Kreekas toodetud autodest, arvutitest, muust kõrgtehnoloogilisest toodangust. Võimalik, et nad on lokaalselt isegi olemas, aga nad pole globaalselt konkurentsivõimelised. Maailmamajanduse olulise sektorina on Kreekas tugev traditsiooniliselt laevandus, mis annab 7% SKT-st (2013.a). Kreeka kontrollib 22,5% maailma tankeritest ja 16,8% maailma puistlastilaevadest. Kreeka laevastikule kuulub 40% Euroopa Liidu kogutonnaažist. Kreeka sisemajanduse kogutoodangust moodustab teenustesektor 71,7%, tööstus 22,1% ja põllumajandus 6,2%. Samas on põllumajandusega seotud ca 13% tööealisest elanikkonnast. Turismi osatähtsus kreeka majanduses näitab kasvumärki – iga viies kreeklane töötab turismiga seotud sektoris ja turism annab 18% majanduse kogutoodangust. Viimased andmed on välisministeeriumi kodulehelt.
Nende andmete valguses võib öelda, et kui saavutatakse isegi kokkulepe rahvusvaheliste kreeditoridega või „neile esitatakse ultimaatum raha mittetagasimaksimises“ ja isegi kui saab reformide tulemusena enam-vähem korda fiskaalpoliitika ning maksulaekumised (lubage olla enam kui skeptiline), siis taolise majandusstruktuuriga tänapäeva 21. sajandi maailmas kaugele ja kõrgelt ei lenda.
*Minotauros (vanakreeka keeles Μινώταυρος 'Minose härg') oli vanakreeka mütoloogias inimese keha ja pulli peaga koletis. Ta oli Kreeta kuninga Minose naise Pasiphae ja sõnni poeg. Toitus inimlihast. Allikas: Vikipedia.
