Paul Krugman: Kreeka peaks referendumil ütlema „ei“ ja euro hülgama
Juba mõnda aega on selge, et euro loomine oli kohutav viga. Euroopas pole kunagi olnud sobivaid eeltingimusi edukaks ühiseks valuutaks. Sellest rahaühendusest lahkumine on aga palju keerulisem ja hirmutavam käik kui sellega liitumine ja seni on isegi kõige suuremates raskustes olnud riigid korduvalt selle sammu tegemisest loobunud. Ikka ja jälle on valitsused kehtestanud karme kokkuhoiumeetmeid ning Euroopa Keskpank samal ajal turul paanikat ohjeldanud.
Kuid Kreeka tundub nüüd olevat jõudnud punkti, kust pole enam tagasiteed. Pangad on ajutiselt suletud ja valitsus on kehtestanud kapitalikontrolli. Pühapäeval toimub referendum riigi tuleviku üle.
Kreeka peaks ütlema „ei“ ja Kreeka valitsus peab olema vajadusel valmis euro hülgamiseks.
Et aru saada, miks ka nii arvan, et peab mõistma peamist – mitte just kõik, aga väga suur osa sellest Kreeka, mida te olete kuulnud Kreeka pahategude ja vastutustundetuse kohta, on vale. Jah, Kreeka valitsus kulutas 2000ndate aastate lõpus liiga palju, kuid pärast seda on korduvalt kulutusi vähendatud ja makse tõstetud. Valitsussektori suurust on vähendatud 25% võrra ja pensione (mis olid tõesti väga helded) on järsult kärbitud. Kui lisada veel kasinusmeetmed, on see kõik kokku piisav, et saada hakkama eelarvepuudujäägiga ja pöörata see ülejäägiks.
Miks see nii siis ei läinud?
Sest Kreeka majandus kukkus kokku, suuresti tänu just nendele kokkuhoiumeetmetele, mis sõid tulud lihtsalt ära.
Ja selles kukkumises on väga suur osa just eurol, mis on vangistanud Kreeka majanduslikku hullusärki. On teada ka edukaid kasinusmeetmete rakendamisi, kus riigid on suutnud defitsiidiga hakkama saada langemata sealjuures depressiooni. Tavaliselt on sellise stsenaariumi üks osa devalveerimine, et muuta eksport konkurentsivõimelisemaks. Nagu näiteks 1990. aastal Kanadas ja hiljuti Islandil.
Kuid Kreekal, kellel oma valuutat pole, see võimalus puudub.
Grexit ei ole siiski möödapääsmatu. Grexiti probleemiks on aga suure finantskaose tekkimise risk. Just seepärast on Kreeka valitsus olnud läbi rääkimas kokkuhoiumeetmete üle ja isegi vasakpoolne SYRIZA juba varem kokkuhoiuga nõustunud. Kreeka oli nõus samamoodi jätkama. Kuid „troika“ polnud nõus. Siinkohal on lihtne detailidesse takerduda, kuid peamine on siin see, et Kreekale on esitatud võta-või –jäta pakkumine. Tsiprase jaoks võib see vastasseis tähendada peaministri koha kaotamist, mis tõenäoliselt ka juhtub, kui Kreeka hääletajad peaksid sellest vastasseisust nii hirmunud olema, et ütlevad pühapäeval „jah“.
Kuid nad ei peaks seda tegema.
Kolmel põhjusel.
Esiteks me teame nüüd, et kasinusmeetmed pole lahendus – pärast viite aastat kokkuhoidu on Kreeka viletsamas olukorras kui varem.
Teiseks on suurem osa võimaliku Grexiti hirmust juba läbi ja üle elatud. Pangad on kinni ja kehtib kapitalikontroll – palju hullemaks enam minna ei saa.
Ja lõpetuseks – „troika“ ultimaatumi vastu võtmine tähendaks Kreeka iseseisvuse teesklemisest lõplikku loobumist.
Ei tasu lasta ennast eksitada retoorikast, et „troika“ tehnokraadid lihtsalt selgitavad ignorantsetele kreeklastele, mida teha tuleb. Need tehnokraadid ise on ühed parajad fantaseerijad, kes on hüljanud kõik, mida me teame makromajandusest ja on eksinud igal oma sammul. Asi pole analüüsides, vaid võimus – nii kaua kui Kreeka lahkumist euroalalt peetase mõeldamatuks, kreeditorid Kreeka majandust pistikust välja ei tõmba.
Niisiis on aeg see mõeldamatus mõeldavaks muuta. Vastasel juhul seisab Kreeka silmitsi lõputu kasinuse ja depressiooniga.
