Parkinud auto südalinna servas laiuva tühermaa äärde ja võtnud suuna Detroiti ajaloolise keskuse poole, juhtub meie esimene otsekontakt detroitlasega. Kontakt, mis oleks Kristiina Ojulandil ilmselt kõhu lahti vihastanud. Ühel kõrghoonete vahelisel tänavanurgal astub minu ja mu kaaslanna juurde heas füüsilises vormis ja dressides mustanahaline noormees, kes küsib, ega meil ole võimalik teda rahaliselt aidata.

Tõendamaks, et küsija pole niisama simulant-hädaline, kougib ta taskust välja oranži kaardikese, millel on tema pilt ja isikuandmed. Kaart annab ühtlasi tunnistust sellest, et noormees on äsja trellide tagant vabaks lastud. Ütlen, et kahjuks pole mul talle raha anda, sest saabusime alles Kanadast ega ole veel kohalikke dollareid hankinud. Abipaluja soovib meile viisakalt head päeva ja lahkub.

Selle noormehe juhtum võtab hästi kokku tänapäeva Detroiti tragöödia: töö ja helge tulevikuperspektiivi puudumine, mis viib paremal juhul supikööki, kuid pahatihti ka kuritegevuseni. Kesklinnas võib näha hulganisti kerjuseid, kes paluvad fooride taga seisvate autode akendele kopsides almust. Öisel ajal ei tundu mõistlik tungiva vajaduseta välja minna.

Autotööstuse kurbmäng

USA autotööstus on valusatest tagasilöökidest olenemata endiselt olulisel kohal nii turuosa kui ka pakutavate töökohtade poolest. Kui võtta aluseks 2014. aasta statistika, on 45% USA-s müüdud uusi autosid n-ö Detroiti suure kolmiku ehk General Motorsi, Fordi ja Chrysleri toodetud. 1990-ndate keskel ulatus USA tootjate osakaal riigi autoturul üle 70%, nüüdseks on Euroopa, Jaapani ja eelkõige Korea autotööstuse viimase aastakümne areng ameeriklastel turuosa käest rebinud.