Tartu Kunstikoolis kasutatav TOY õppemeetod paneb pingutama, higistama ja ajab osalejaid ka tülli

TOY protsess paneb aju aktiivselt tööle, sunnib pingutama ja higistama, ajab segadusse, mõned osalejad lähevad isegi omavahel tülli, aga rahulolu pärast protsessi läbimist on ka selle võrra suurem. Kui midagi on õpitud vaid eksamiks või hindamiseks, siis pole hiljem midagi meeles. Kõik, mis TOY raames läbi elatakse, jääb hästi meelde ja on kasutatav.

Tartu Kunstikool kasutab õppetöös coachimist, mis on ka ärimaailmas
jätkuvalt tõusev trend. Coachitakse TOY-meetodi abil. Lühend TOY on
mõistest „ettevõtluse õppimine tiimis“.

Loomevaldkonna tööandjad vajavad meeskonnatööoskusega töötajaid ja Tartu Kunstikool astus julge sammu ning alustas õppekavaga, kus õpitakse tiimides. Olulisel kohal on õpilase vastutuse ja ettevõtlikkuse kasv.

“Mida rohkem me laseme õppijal ise otsustada ja ise probleeme sõnastada,
seda paremini on tema teadmised kasutatavad,” ütleb kooli direktor Kadi
Kreis. “Peamine küsimus ongi, kuidas saada õppija ise õpiprotsessi juhtima
ja selle eest vastutama. Kui õppija vastutab, on ta õppetöös aktiivne: TAL
on probleem, millele tahab saada vastuseid ja lahendusi.”

Kogu õppeprogrammi ja iga sessiooni eesmärgi valiku teeb õppija ise.
Oluline on läbi mõelda eesmärgini jõudmise teed ja võimalused. Kas need on sobivad inimesele, kas need on piisavalt sisukad, kaasakiskuvad? Coach
aitab neile küsimustele vastused leida. Coach ei paku välja eesmärke ega
teid sinna. Inimene ISE kostab plaani, mida ta tegema hakkab. Sellega
annab TA ka lubaduse seda teha.

Jätkuõpe, kus kasutatakse tiimis õppimist, on jagatud kolme ossa:
rahvakunsti-, kommerts- ja kultuuriprojektiks. Nendes raamides teeb
õpilane õpilepingu, nii individuaalse kui ka tiimilepingu. “Kohustus" on
lugeda raamatuid ja artikleid, vaadata filme, külastada näitusi. Õpilane
valib ise pakutu hulgast endale sobivad teosed. Kui kõike seda tehakse
erialaseks harimiseks, siis muutuvad need tegevused nauditavaks.