Toomas Peterson: Eesti toimivale lennufirmale tuleb aastas peale maksta kuni 15 miljonit eurot
Enne lähenevaid jõule Euroopa Komisjon ilmselt otsustab, kas praegune Estonian Air peab riigile tagasi maksma nn riigiabi raames kümned miljonid eurod või mitte.
Juhul kui on tegemist riigiabiga, peab Estonian Air oma tegevuse lõpetama. See otsustamise või otsustamatuse protsess on kestnud juba ligi kolm aastat. Lennufirmad müüvad usaldust. Usaldus tähendab nii lennuohutuse reeglite täitmist kui kliendi ootust ja lootust, et firma finantsseisund lubab lennata ka tulevikus.
Oodates juba aastaid Brüsseli otsust, kas olla või mitte olla, on arusaadavalt keeruline tegeleda igapäevase lendude opereerimisega. Ilmselgelt on Komisjoni ametnikud sellise afääriga tekitanud Estonian Airile kahju, sh. mõõdetavat rahalist kahju.
Tänavu möödub 24 aastat Estonian Airi loomisest. Lennufirmat on erastatud, taasriigistatud, omanikeks on olnud Maersk Air, SAS ja nüüd peaaegu täies mahus riik. Alates loomisest on EA pidevalt balansseerinud olemise ja mitteolemise piiril, mõningatel aastatel on firma olnud küll kasumis, kuid valdavalt on tootnud kahjumit. Omanikud ja juhid on vahetunud, kuid firma on püsinud vaatamata Eesti turu väiksusele ja Euroopa lennundusstruktuuri muutustele.
Aga peamine on selles, et läbi aegade firmale ette seatud erinevad strateegiad ei ole leidnud piisavalt rahastamist. Nii Heleniuse-Partsi-Taskila maailmavallutuslik strateegia (siis ka ca 90 miljonist eurost ei piisanud) kui praegune, mil EA on riigi omandis. Kui püstitakse eesmärgid, tuleb tagada ka vajalikul määral investeeringud.
Erastamise okkalisest teest ei pääse
Kui me soovime normaalselt siit välja lennelda ja maailma otsustajaid vastu võtta, peame umbes 10-15 miljonit eurot aastas peale maksma. Olenevalt kütuse hinnast, siinsest elatustasemest ja konkurentsist. Seda on mida on ka eelnevatel aastatel tehtud. See on meie ääremaa ja väikse turu hind. Alternatiiviks on asi täiesti vabaks lasta. Sellisel juhul peame leppima veelgi kaootilisemate lendudega, sest ükski normaalne kapitalist sellises situatsioonis kasumit ei teeni.
Viimasel ajal on räsitud Estonian Airi liigahtanud paar olulist sündmust. Esiteks, ametnikud on teada andnud, et Estonian Airile on leitud heausklik investor-ostja, firma Infortar näol, kes laetuna Tallinki headest tulemustest, oleksid valmis sama hooga asuma Estonian Airi arendama, luues sünergiat laeva- ja lennufirma vahel. Teiseks fundamentaalseks sündmuseks on hiljutine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi uudis, et riik loob kaks uut firmat.
Esimene, aktsiakapitaliga 40,7 miljonit euri, hakkab tegelema lendude opereerimisega ja/või lendude sisseostmisega. Nimetame seda uut firmat meie kontekstis Air Estoniaks. Teine firma, aktsiakapitaliga 32 miljonit eurot hakkab garanteerima opereerivale firmale liisitavaid lennukeid. Niisiis, kui Euroopa Komisjonilt tuleb negatiivne otsus ning Estonian Air peab riigiabiks osutunud raha riigile tagasi maksma, peaks tekkima Tallinna lennujaamast lähtuv täiesti uus lennufirma. Probleemiks võib osutada asjaolu, et kui praegune Estonian Air tegevuse lõpetab, ei ole veel Air Estonia opereerimiseks valmis. Opereerimiseks on vajalikud sertifikaat, tegevusluba, ICAO ja IATA koodid, müügikanalid jm taolised instrumendid.
Olenemata sellest kas lähitulevikus lendame vana hea Estonian Airi või veel parema, uue Air Estoniaga, tuleb taas erastamise okkalisele teele asuda. Parim Estonian Airi müümise viis võiks olla selline, et riigile jääb kolmandik aktsiapakist ja tuumikinvestorile-strateegilisele partnerile 2/3. Riik saab edaspidi oma 34% osalusega garanteerida kasvõi osaliselt ühiskondliku huvi igapäevaste lendude vastu Euroopa sõlmpunktidesse. Strateegilise partneri leidmiseks ehk siis Estonian Airi osalikeks müümiseks tuleb välja kuulutada rahvusvaheline konkurss.
Ülihuvitav saaga jätkub, aga peamine on, et me jätkuvalt usaldaksime nii reisijatena kui suuri summasid investeerinud maksumaksjatena oma uut või vana rahvuslikku lennukompaniid.
