Kriis ei halasta. Eelmise aasta parim lehm läks vorstiks

Kui viimane lehm on tapale viidud, siis uuesti nullist enam ei alusta, tunnistab noortalunik Karin Sepp.

„Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et elu võib olla ka ilma lehmadeta,” ütleb Karin Sepp lehmapiltidega tassidesse kohvi valades. Pisikeses laudaga ühendatud kontoriruumis seisab laual igivana arvuti ja sõnnikulõhn sulandub kohviaroomiga ühtseks kokteiliks. Seinal on foto kirjaga „Aasta viss 2014”.

„See oli meil üks väga tubli lehm, aga tema on ka nüüd vorst.” Selle tubli lehma nimi oli Muda. „Muda oli edukas näituseloom ja tema ärasaatmine toimus läbi pisarate. Tütar tuli minu juurde ja küsis, kas ta ei saagi nüüd näitusele minna,” meenutab Sepp. Piimakari leiab oma lõpu just siis, kui uus põlvkond oli loomade vastu huvi tundma hakanud.