„On tehtud uuringuid - võetud 3000 inimest ja otsitud neile universaalselt sobivat jalanõud. Leiti, et inimeste jalad on niivõrd erinevad, et sellist üldistust ei ole võimalik teha," räägib Metsma.

See, et inimeste kõnnak ja kehahoid on erinev, on Metsma sõnul täiesti normaalne. „Jalarüht ja meie kõnnimuster erinebki iga inimese puhul - täpselt nii palju kui palju on inimesi, nii palju on ka kõnnimustreid ja rühtisid.

Metsma leiab, et tüüpiline valearusaam on see, et kui inimesel on lampjalgsus, siis esineb tal rohkem vigastusi ja vaevusi.

„See pole uuringute järgi tõsi. Kõige tähtsam on see, et inimene annaks lihtsalt oma jalaga seoses aega jalanõu ja koormusega kohaneda. Näiteks kui ta võtab kasutusele uue jalanõu, ja kui see on jooksujalanõu, ei tohiks esmakordselt minna pikalt jooksma. Tasuks algul kõndida natuke ja järk-järgult selle jalanõuga kohaneda. Nii kohaneb mistahes jalatüüp jalatsiga ja ei teki hilisemaid vaegusi. Enne võistlust uute jalanõude ostmine ei ole hea mõte," toonitab Metsma.

Jalanõu müüja peab leidma kliendile sobiva kauba

Metsma hinnangul peaks jalanõu müüja olema see, kes abistab klienti õige jalanõu väljavalimisel ning võtma arvesse ka tema jalaehitust.

„Kõige elementaarsem on jala pikkus, et varvastel oleks ruumi liikuda. Sest kui ruumi pole, siis juba iseenesest jääb jalg kangeks," soovitab Metsma ja lisab, et ruumikust silmas pidades tuleb jalanõud valida õhtul, sest õhtuks kipub jalg suuremaks venima.

Jala number võib õhtuks lausa kuni kaks numbrit kasvada - seega hommikul jalga proovitud uus king võib õhtuks tõeliselt piinavaks muutuda.

Kelle jalg kipub liialt sissepoole astuma, võiks proovida tallavõlvi toetavat tuge siseküljel. „Siiski kõige tähtsam kriteerium ei ole sisetalla lisamine vaid see, et inimene valiks jalanõu mugavuse järgi," soovitab Metsma ja toonitab, et mitmed uuringud on näidanud, et just mugavus on n-ö number üks kriteerium, mille järgi õige jalanõu peaks ära tundma.

Viisvarbikud pole paremad ega halvemad kui tossud

Kui jalanõu välja vahetub ning sellega muutub põhimõtteline jalanõu ehitus, mis võimaldab jalal kas varasemast rohkem pöiale või kannale maanduda, võib see koguni ebatervislik olla. „Jällegi - tuleb anda aega kohanemiseks. Järsk muutus jalale ei ole hea. Kui võtta ühtäkki kasutusele näiteks viisvarbikud, siis inimene, kes varem maandus rohkem kannale, ei oma nii tugevat pöida, et sama koormusega nende jalanõudega joosta," hoiatab Metsma.

Samas leiab Metsma, et pole olemas õiget ja valet jalanõud. „On jalanõud, milles on vabadust maanduda nii kannale kui pöiale. Et maandumine jaotuks pöia esi- ja keskosa ning kanna vahel võrdselt ära. Olenevalt tempost ja maastikust peaks saama oma maandumisstrateegiat hõlpsasti muuta," märgib Metsma.

Inimestele, kes on purunenud jalanõuga poodi tagasi läinud ja kaupmehelt selgituseks saanud, et „kõndimise eripära tõttu jalanõu kulumist ei hüvitata", siis Metsma leiab, et nii pole korrektne kellelegi öelda.

„Sellist asja ei tohiks niisama asjatundmatult sõnades loopida. Nii võibki inimene hakata arvama, et ta kõnnib valesti - et tema teeb midagi valesti. Sellega võib inimese kaebuste hulk suureneda, ta võib enda külge pookida probleeme, mida tal tegelikult pole. Mugava jalanõu leidmisel on müüjal kohustus klienti abistada ja teda suunata," rõhutab Metsma veelkord.