Ametiühingud puhkuste kärpimise ideest: äkki teeks hoopis maksumuudatuse, mis paneks laisa raha liikuma?
Ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson ei toeta Äripäeva peadirektori Igor Rõtovi majanduskasvu turgutamiseks välja pakutud puhkuste lühendamise ideed, sest sellel oleks tööturule negatiivne mõju. Ta pakub omalt poolt, et majanduskasvu turgutavate investeeringute toetuseks oleks tarvis maksumuudatusi mis praegu pangakontodel seisva nn. laisa raha liikuma paneks ja investeeringuteks suunaks.
Igor Rõtov tegi sel nädalal intrigeerivas arvamusloos ettepaneku vähendada puhkusepäevade arvu praeguselt 28-lt 14 päevale, et seeläbi suurendada majanduskasvu ja üldist heaolu. „Töötame igaüks kaks nädalat aastas rohkem ning soovitud 5% majanduskasv koos hoogsa palgatõusu ja hoolivama sotsiaalhoolekandega olekski meil käes,“ kirjutas Rõtov.
Petersoni sõnul nähakse puhkustes inimlikku aspekti -– milleks me töötame ja arendame majandust? Selleks, et nautida oma elu koos lähedastega – reisida, tegeleda ühiste hobidega.
„Kuni me oleme ainult mutrikesed majanduse mootoris, jääb alati küsimus, miks on piisav puhkamine ja kvartaalsed päikesereisid lubatud vaid väikesele omanikeringile?“ küsib ta.
Tööturu seisukohast toob Peterson puhkuse lühendamise idee juures välja kaks aspekti:
Esiteks meie tööturu atraktiivsus. Kas Eesti tööturg on tänasegi puhkusetaseme juures piisavalt atraktiivne? Peterson toob välja, et oleme rääkinud madalatest palkadest, tagasihoidlikust töötervishoiust, ülemäärasest töökoormusest, ebaühtlasest juhtimiskvaliteedist. „Ma pean just tööandjate poolt vaadates ohtlikuks anda töötajatele uusi argumente teiste töötamiskohtade eelistamiseks. Konkurents (sealhulgas rahvusvaheline konkurents) kvaliteetsete töökäte pärast on tihe ja tööandjad teavad seda hästi,“ tõdeb Peterson.
Teiseks töötajate tervis ning selle taastamise hind. Petersoni sõnutsi investeerime me täna hiiglaslikke summasid selleks, et tuua tööturule tagasi tervise kaotanud töötajaid. Need on inimesed, kes on üheksakümnendatel ja hiljem rabanud ületunde teha, tihti ebatervislikes tingimustes. „Nende aktiivsuse taastamise hinda ise maksma hakates (2020 lõpeb ELi finantseering töövõimereformile), saame aru, et ületöötamine ei ole jätkusuutlik majanduse elavdamise viis. See kulutab tööjõu enneaegselt läbi ja tagajärjed on võidust kulukamad,“ lausus Peterson.
Diskussioonis viskab Peterson palli Rõtovile tagasi – majanduskasvu saaks taastada ka investeeringutega tootearendusse ja keerulisemasse tootmisse. Sel viisil vastaksime ka küsimusele, kes lisatoodangu ära ostab, sest samas struktuuris 5% toodangut tõstes ei pruugi efekti üldse tulla, tõdeb Peterson. Paraku on statistika järgi otsustades investeerimine pisut moest läinud ja kapitali reinvesteeritakse pangakontodele seisma. „Äkki vajame mõnd maksumuudatust, mis laisa raha liikuma paneks, et tekitada majanduskasvu. Ja siis juba kvalitatiivsete muudatustega kvantitatiivsete asemel,“ pakub Peterson välja.
