Loe, milliste sigaduste eest Liis Haavel süüdi mõisteti ja kuidas ta vanureid töötles
Täna algas Harju maakohtus järjekordne istung Haaveli ja temaga seotud isikute osavõtul, kuid tema kuritegelik karjäär ulatub juba aastate taha.
Harju maakohus vabastas 2014. aasta märtsis Haaveli ennetähtaegselt üheksa kuud enne karistusaja lõppu. Haavel kandis talle 2010. aastal määratud nelja aasta ja kahe kuu pikkust karistust.
Kohus võttis Haavelit enne tähtaega vanglast vabastades arvesse tema tervislikku seisundit ning asjaolu, et tema peres kasvab kolm alaealist last, ka usub kohus, et Haavel on teinud karistusest vastavad järeldused ning oskab edaspidises elus olla seadusekuulekas.
Samas aasta enne seda leidis maakohus Haavelit enne tähtaega vabastamata jättes, et kuigi naine töötab vanglas õmblejana ning on läbinud sotsiaalabiprogramme, siis on teda samas korduvalt vanglas distsiplinaarkorras karistatud.
Süüdistuse järgi pettis Haavel aastatel 2002-2005 välja neli kinnistut, kuus sülearvutit ja ühe mobiiltelefoni ning koos Raivo Palmrega (62) ühelt eakalt mehelt 400 000 krooni.
Haavel on kohtus kinnitanud, et ta ei ole kuritegusid sooritanud, vaid aitas heast tahtest vanainimestel eluga toime tulla - sõidutas neid arsti juurde, käis nende kodudes koristamas ja tõi neile süüa.
2006. aastal mõistis kohus Haaveli samuti süüdi kelmuses, dokumendi võltsimises ja selle kasutamises ning karistas teda toona rahatrahviga.
Osav psühholoogiline töötleja
Eesti Ekspress kirjutas mõne aasta eest kokkuvõtvalt, kuidas Haavel vanureid ümber sõrme keerab. Toome järgnevalt välja mõned näited, kuidas ta vanainimestele lähenes.
Endli sõidutab Liis Raplasse, kus Endel notari juures oma maja Liisi ämmale kingib. Pärast ei mäleta Endel kinkimist ega Raplas-käiku. Ei tea ta Liisi ämma, pole näinudki sellenimelist inimest. Aga majast on Endel ilma.
Olevile, kes on olnud paekarjääris abitööline ja kes on neli klassi koolis käinud, teevad Liis Haaveli nimeline naisterahvas ja Vello Loit ettepaneku, et aitavad erastada maad. Viivad Olevi notari juurde, ja Olev kirjutab alla, ilma et ta aru saaks, et sellega on maja käest läinud.
Härrale Tallinna kesklinnast, kes aastaid loomaaias elukaid hooldas, läheneb Liis sedavõrd sisendusjõuliselt, et mees ostab Liisile oma säästude eest auto, võtab kesklinnakorteri peale laenu, annab raha Liisile. Ise jääb ilma kõigest – korterist ja rahast. Suitsu jaoks ka enam raha ei jätku.
Akslile, majaomanikule Pääskülas, pakub Liis ennast naiseks, ja tahab, et Aksel maja tema nimele kirjutaks. Liis kutsub maakleridki kohale, aga sotsiaaltöötajad astuvad vahele ja maja jääb müümata.
