EKSPERIMENT: Kilekotivaba kuu tõestas, et Eesti tarbijal on pea võimatu ilma hakkama saada
Killerkoti-kampaania raames alustasin ka mina septembrikuu lõpus kilekotivaba kuu katset, et lõplikult oma harjumusi muuta. Olles kindel, et saan edukalt igapäevastes toimingutes kilekotita hakkama, sain üllatuse osaliseks siiski vähemalt paaril korral, kui kilekott mulle ühel või teisel moel märkamatult oli näppu sattunud.
Kuna alustasin oma eksperimendiga veidi varem, kui samasugune algatus sotsiaalmeedias kanda kinnitas, saan praegu juba ka möödunud neljale nädalale järele vaadata ja olulisemaid järeldusi teha.
Toidupoodi külastan ma juba aastaid riidekoti või korduvkasutatava paberkotiga ja nii võtsingi eesmärgiks kilekoti kasutamine lõpetada ka riietepoes käies või ostes puu- ning köögivilju, mille puhul väikesed kilekotid on eriti harjumuspäraseks saanud.
Kassapidaja ei rõõmustanud, kui nägi kassalindil lahtiselt nädalajagu puu- ja köögivilju
Esimesel nädalal olin tähelepanelikum ning valvsam, mida ma ostan, aga eelkõige, kuidas ostetav kaup pakendatud on. Paar korda sirutas käsi kilekotirulli poole, et harjumusest sinna asetada n-ö tüki kaupa müüdavad avokaadod või mango, mis natuke pehmeks läinud ja muljuda saades koti võiks ära määrida. Tegelikult ongi kõik harjumuste muutmise küsimus- esimese nädalaga sai selgeks, et mul pole vaja kolme väikest kilekotti, mis ma kodus lõpuks nagu nii ära viskan, et lihtsalt puu- või köögivilju poest koju transportida. Samuti sain aru, et lahtised puu- või köögiviljad pole ebamugavad mitte mulle, vaid suurema tõenäosusega mõningatele kassapidajatele, kes mind altkulmu vaatasid ja kassalindile ühe kaupa asetatud värsket toidukaupa nähes küsisid, kas need ikka sama sortiment ja kas neid kokku poleks saanud pakendada. "Ma proovin kilekotte enam mitte tarvitada," oli õnneks enamikele nendest piisav argument.
Ka pakend on kilekott
Üsna silmakirjalik tunne oli aga siis, kui läksin toidupoodi porgandite järele ja pakkumises olid lahtiselt müüdavad mullased maheporgandid ja pakendatud pestud porgandid. Kuna mullaseid porgandeid ei tahtnud lahtiselt korvi panna ja uut kilekotti ei lubanud südametunnistus ka võtta, eelistasin pakendatud porgandeid. Paraku, pakend oli ju samuti lihtsalt kaubanduslikuma välimuse ja kirjadega kilekott. Selles mõttes tuleb nõustuda kõigi nende inimestega, kes leiavad, et keskkonnasõbraliku tarbimise puhul on tõsine murekoht ka kaupade pakendid eraldivõetuna.
Riidepoele on kilekott ka reklaam, mida enamik tarbijaid käe otsas kannab
Kuu aja jooksul sattusin muidugi ka riidepoodidesse ja tühjade kätega sealt ära tulla ei saanud. Kassas makstes unustasin end sõbraga vestlema, kui klienditeenindaja käes suurt kilekotti krõbisemas märkasin ja meenus, et kõige suurem hunnik kilekotte minu majapidamises tulebki just riidepoodidest. Teatasin kähku, et ma ei soovi kilekotti ja hakkasin oma nodi riide- ja käekotti ära mahutama. Klienditeenindaja vaatas mind kummaliselt ja ega mu valik ühe Eestis enim müüdavaima kiirmoe brändi turundusstrateegiaga ilmselt kokku ei läinud. On ju brändi logo kandev kilekott omamoodi kõige kergem ja vahetum reklaam. Samas jällegi spordi- ja vabaajarõivaste poes läks kassas vähe ladusamalt, kui minu käest küsiti kohe, kas ma üldse kilekotti tahan või mitte.
Käsi haarab kilekoti järele siis, kui pakend määrib või läbi laseb
Natuke nõutu tunne tekkis siis, kui toidupoes käies oli poenimekirjas söögisooda ja jahu, mida aga oleksin väga tahtnud eraldi kilekotti asetada. Mõlema pakendi põhi ajas valget pulbrit igale poole ning kassasse jõudes olid jahused ja soodased kassalint, poekott ja mina ise. Selliseid toidukaupasid on kahtlemata veel, mida tahaks eraldi kilekotti pakendada, sest toode võib määrida, lekkida jne. Järgmisel korral peaks seega riidest poekoti sees olema igaks juhuks ka paar korduvkasutatavat väiksemat kilekotti.
Ainus kord, kui ma toidupoest kilekotiga koju läksin, oli lihaletist kanafileed ostes- seda juba korvi lahtisena teiste asjade vahele ei viska ja hinnasilt on ju ometi ka vaja kuskile kleepida.
Kuu aja kokkuvõtteks on isegi veidi uskumatu mõelda, kui palju uusi kilekotte jäi ostmata, vastu võtmata ja kasutamata, muutes oma tarbimisharjumusi tegelikult nii vähesel määral. Samas pidin paaril juhul kilekoti vastu võtma, ilma, et mul oleks endal sinna midagi parata olnud. Kahtlen, kas lõviosa Eesti tarbijaid on säärased entusiastid, et kannavad ka liha- ja kalaletist ostmiseks ise kaasas korduvkasutatavaid kilekotte või pakendeid ning kas selline lahendus suurtele toidupoekettidele meeldiks ja seal üldse toimiks.
Mina pikendan oma kilekoti vaba kuud tähtajatuks ja soovitan seda teha ka kõigil teistel. Keskkonna säästmise missioonitunde kõrvalt on väike võit ka köögisahtlid, mis mahutavad palju rohkem ja tõsiasi, et igal pool kodus ei röövi ruumi tülikad kilekotid.
