Motivatsioon on isiklik asi

„Kõik on võimalik!“. Nii kuulutavad eneseabiõpikud ja innustavad kõnelejad. Tänapäevasele paiguti nartsissistlikule elukäsitlusele omaselt peaks inimene olema valmis kõigeks, suutma ja ka tahtma kõike. Kuid parafraseerides tuntud ütlemist, võib tõdeda, et see, kes tahab kõike, ei taha tõeliselt mitte midagi. Pahatihti juhtub, et selles näiliselt otsatute valikute virvarris vajuvad käed pigem jõuetult rippu, valdavaks saab segadus ning tagajärjeks võib olla pettumine iseendas ja maailmas.

Kuidas minna edasi? Kust leida tegutsemiseks indu, peenemalt öeldes — kuidas leida motivatsiooni? Psühholoogid Edward L. Deci ja Richard M. Ryan seovad motivatsiooni tugevnemist kolme psühholoogilise vajaduse täitmisega. Nendeks on kompetentsus, autonoomia ja kuulumine.

Uurimuste kohaselt on motivatsioon tugevam, kui inimene mõistab tegevuse või ülesande sisu ning tunneb, et tal on vajalikud oskused püstitatud eesmärgi saavutamiseks. Isiksuslikud ja intellektuaalsed eeldused ning eelistused avavad rea võimalusi selles maailmas toimetamiseks, seades samas raamid, milles tegutsemine on veel reaalne ja mitte vähem tähtsana inimesele mugav. Mitte kõik ei armasta rahvarohkeid teenindussaale, mitte kõik ei igatse varjatud nurka nokitsemiseks. On neid, kes tahavad otsustada kiiresti, ning neid, kes vajavad otsuste vaagimiseks aega ja rahu. Kellele numbrid, kellele sõnad. Inimesele on omane otsida keskkonda, milles ta saab kogeda end asjatundlikuna ning milles on võimalik omandatud kvalifikatsiooni säilitada ning realistlikus ulatuses tõsta.

Termin „autonoomia“ tuleneb kreekakeelsetest sõnadest autos ehk ise, ja nomos ehk tava või seadus. Vajadus autonoomia järele tähendab seega, et inimene ei taha loobuda enesevalitsusest — õigusest ja suutlikkusest otsustada oma elu ja tegemiste üle. Olukordades, kus kontroll ja otsustamisõigus on kellegi teise käes ning puudub tajutud võimalus mõjutada sündmuste käiku, kaotab inimene kergesti teotahte. Oluline on sellistel puhkudel leida üles kasvõi pisikene kild, mille osas on inimesel voli toimetada. Iseseisvus ja vabadus pole paraku kerged kanda.

Väga suur osa käitumuslikke valikuid on seotud vajadusega kuuluda kuhugi või kellegi hulka, hoida suhteid ning kanda ühiseid väärtusi, osaleda maailma kujundamises. On leitud, et juba vähenegi tunnetatud sotsiaalne toetus soodustab julget pealehakkamist, püsivamat huvi ja järjekindlat pingutamist. Teiselt poolt aitab kaitstud seljatagune toime tulla ka ärevuse ja pingega. Üksi ei jää ellu või vähemasti on see keerulisem.

Naudingut ja väljakutset pakkuvate tegevuste kõrval seisab inimene silmitsi paljude ülesannetega, mille jaoks tuleb leida enda jaoks hea või piisav põhjus. Iseendaks saamine võtabki aega, pühendumist ja pingutust. Motivatsioon seda teed käia on sügavalt isiklik asi ning seda kahel põhjusel. Esiteks on see ennekõike iga inimese enda vastutus seista ja hoolitseda oma motiveerituse eest. Teiseks põhjuseks on mõneti triviaalne tõdemus, et iga inimene on kordumatu ja vajab innustumiseks niiöelda rätsepaülikonda.

Eesti Töötukassa karjäärinõustajana viin läbi töötubasid, mille käigus on võimalik oma motivatsiooniga tegeleda, otsides selgust mitmesugustes teemades: Kes ma olen, milles tunnen end asjatundjana ja mil määral? Kuidas tõsta asjatundlikkust ka raskuste kiuste? Kui palju vajan selleks sõltumatust, seotust, toetust? Mida tahan oma teel kogeda? Mida ma vajan ja saan endale lubada, arvestades pereseisu, tervist ja muid eluolusid? Tihtipeale saadakse grupitööde kaudu toetust ning kinnitust, et ka teistel on sarnased küsimused. Teisalt on võimalik läbi peegelduste kogeda ka oma erisust.

Töötubades osalemine on tasuta, oodatud on nii töötavad kui ka tööl mitte käivad inimesed. Loe lähemalt: minukarjaar.ee